kalad

Hiljuti lõppes üks neljapäevane konverents. Olin omadega täiesti läbi. Füüsiliselt – sest läksin ikkagi hiljati magama, ehkki hommikul algas vara. Aga eeskätt psüühiliselt – ma ei suuda taluda pikka aega inimkontakti ja inimjuttu järjest. Nii oligi, et kui me konverentsi lõpetuseks restorani läksime, siis ei suutnud ma enam taluda kõnekõminat ja inimesi ning söögi ootamise ajal läksin hoopis fuajeesse ja silmitsesin kalu akvaariumis. Meel oli katkemas ja see parandas teda. Puhatas. Kalad ujusid rõõmsalt. Ja kui neid niimoodi pikalt vaadelda, hakkad märkama detaile, mida alguses ei näinud. Näiteks kuidas ühel kalal on saba küljes veel paar peent udet. Või kuidas teine kala seisab paigal niimoodi, et laseb esiuimedega ringiratast ja lainetab sabauime kiiri ülevalt alla. Vaatasin kalu ja olin rõõmus. Kalad maigutasid. Mõni liikus tagurpidi. Mõni tonksas teist.

niisama tegemine

Mart armastab tuua seda näidet Sauterilt, vist Indigost, ja ma olen seda mitu korda lugenud, aga meelde on sööbinud just selle näite korduv esitus Mardi poolt. See idee, mis Sauteri tegelasel on, et võiks olla veel teine mina, kes tema eest kõik kohustused ja asjatamised ära teeks, nii et tema ise saaks niisama elada. See on huvitav fantaasia, sest see ongi ju realiseerunud – minus ongi kaks mina. Ühest küljest ma tegutsen ja teisest küljest ma tean, et tegutsen ehk ühesõnaga tegevus ja teadvus. Ja see tegutsemise teadvustamine ongi alati „niisama“, ta ei tee mitte midagi, ainult teab, ainult on; ta ainult pöördub selle poole, mis sünnib-toimub, aga ise ei toimeta midagi. Kogu küsimus on selles, millise minaga me end rohkem samastame: kas sellega, kes askeldab, rügab, vaevleb, tegutseb, jändab, töötab, situb, nikub, peeretab, või sellega, kes kõike seda jälgib, tähele paneb, teadvustab, teadmiseks võtab. Ja ma olen mõlemat. Alati ma teen midagi ja alati ma olen ka juba niisama. Niisama teen.