mere ääres

Olin mitu tundi istunud koosolekul ja tööd teinud. Ilusas kompleksis mändide vahel mere ääres. Veerand tundi pausi. Sai ruumist välja. Päike paistis, tuul uilgas. Silkasin mere äärde. Ülikonnas, tiidsa sammuga mändide vahelt läbi liiva. Merd kuuldus juba kaugelt. Kui ta paistma hakkas, valdas tohutu kergendus. Eks kontrastist – surutud nelja seina vahele mingisse välisesse rütmi; ja nüüd vaba vaateväli, meri, justkui otsimas kontakti mu sisemise rütmiga, kutsumas mind, hüüdmas. Roheline, toekad tihedad lained, vahused. Tuul. Päike. Liiv. Uirgasin merele vastu. Urisesin, mörisesin, laulsin koos merega. Äkkvabanemine. Kukkusin naerma ja langesin pikali kaldarohusiilule. Kontakt enda ja looduse vooluga, jõudude vallandumine. Kogu see inimeste asjaajamine seal nelja seina vahel tundus valgusaastate-tuuleiilide kaugusel tibatilluke kärbsemust, jabur rabul.