MÄEFILOSOOFIA
(Teksti
aluseks on ettekanne “Intensiivsusmõtlemine: Deleuze ja Zhuangzi”
Eesti
filosoofia VIII aastakonverentsil Tallinnas, 27-28.10.2012)
Geneesiprotsesse ehk protsesse, mille käigus tekib midagi
reaalselt uut, midagi muud kui enne, võib mõelda liikumisena suurema ja
väiksema läbistuvuse vahel, suuremast läbistuvusest suuremasse kõrvutuvusse ja
vastupidi. Deleuze’i mõistetes oleks läbistuvuse-otsas virtuaalsus ehk väesolu,
mille diferentsiaalseid suhteid ja iseäraseid punkte tuuakse läbi aegruumsete
dünamismide või dramatisatsiooni kätte aktuaalseteks ehk käesolevateks
kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks struktuurideks. Zhuangzi mõistetes
oleks läbistuvuse otsas segadik, läbipõimitus (wánghū 芒芴 või hùndùn
混沌), mis
hingusliikumise (qì
氣) tekitatud eristuste jõuab järk-järgult kätte selgepiirilisteks kujudeks,
vormideks, olenditeks (xíng
形, wù 物). Liikumine läbistuvusastmete vahel ongi intensiivsus,
vägi.
Läbistuvama kättetoomine kõrvutuvamaks (“teostamine” chéng 成) ning kõrvutuva
ülessulatamine läbistuvaks (“unustamine”, wàng
忘) on
loominguline protsess. Kui ma joonistan tahvlile erineva ulatusega sõrestikke, mis
peaksid kujutama erinevaid läbistuvusastmeid, siis siis see võrdkuju on selles
mõttes eksitav, et sellises kujutuses oleks tegu justkui pelgalt
kvantitatiivse, meetrilise teisendusena (à la “pikendada kõiki vahekordi poole
võrra”). Tegelikult on tegemist kogu terviku ümberkorraldamisega, nii et seal
tuleb välja uusi sõlmpunkte, uusi olulisi kohti. Näiteks kui te kirjutate
konverentsi ettekannet, siis teil on sageli esialgu üldine sulanduv, läbistuv
idee, kust selgelt paistab paar liigendust ja terve trobikond on hämaras
ootvel. Kui te hakkate neid lahti kirjutama, siis tulevad välja uued
liigendused, mis omakorda teisendavad üldplaani. Seda kirjeldust saab rakendada
teistesse valdkondadesse, kultuurilistest bioloogilisteni. Näiteks
embrüogeneesi käigus volditakse järk-järgult lahti isendile iseloomulikud
eristused, ja juba kättetoodu mõjutab kättetoomist (käivitades või pärssides
uusi eristusi, reguleerides häiritusi jne.). Läbistuvusetasandid moodustavad
pingeahela, läbistuvama järgi tuuakse kätte kõrvutuvamat, aga see kõrvutuvus
omakorda teisendab läbistuvat.
Kättejõudmisel on kaks aspekti, lõimimine ja eristamine
ehk Deleuze’i terminites kordus ja erinevus või hiinalikes terminites yīn ja yáng 陰陽. Need on
rangelt komplementaarsed mõisted, ei saa olla üht ilma teiseta. Lõimimine ja
yin on tagasitõmbuv, absorbeeriv, sissevõttev. Eristumine ja yang on
pealetungiv, väljasopistuv, väljastav. Eristumine ja väljasopistus on võimalik
üksnes lõimivalt pinnalt tõukudes; lõimiv pind püsib üksnes eristumiste varal,
mis ei lase tal musta auguna või ennasseediva maona kokku kukkuda.
Francois Jullien kasutab läbistuvustasandite kohta
mõisteid “ülesmäkke” (en amont) ja
“allaorgu” (en aval) ehk võib-olla
suupärasemalt “ülesvoolu” ja “allavoolu”. Kui tuua siia juurde mäe kaks külge,
varjulise ja päiksepoolse külje (yin-yang, pr. k. adret ja ubac), siis me
saaksime siit “mäefilosoofia”, mis kujutab kulgemist nii “vertikaalis”
(läbistuvusastmed) kui “horisontaalis” (lõimimine ja eristamine). “Mägi” on muutumatu
muutumise keskel, muutumise enese muutumatu liigend või “hing” (nagu sõnas
“uksehing”), muutumise “valem”.
Sellisel käsitlusel on nii destruktiivne kui ka
konstruktiivne potentsiaal. Ühest küljest lammutaks see mõningaid
sissejuurdunud eristusi (hing/keha, vaim/aine, subjektiivne/objektiivne,
põhjus/tagajärg, ideeline/meeleline, igavene/ajalik). Laias laastus kuuluksid need
eristused ülepea kõrvutuvusse; läbistuvus jääb siin mõtlemata. Teisest küljest
pakuks see välja uusi mõtlemis- ja elamisvõimalusi ning ka teistsuguseid
ideaale. Näiteks võiks selle pinnalt esitada filosoofifiguuri, kelle tegevuse
sisuks pole teadmine (ei positiivses vormis ega ka negatiivses vormis “teadmisena
sellest, et ei teata”), vaid aktiivne mitte-teadmine (wúzhī 無知) kui
teadmise ülessulatamine ning tähelepanu hakatusliku, vastselise, eoselise,
“väikese” (wēi 微) suhtes.
