mercoledì 26 dicembre 2018

hulksus


Rääkigem kahest olemisviisist või -tasandist. Üks on isend-paariline süsteem, teine on hulksus. Isend on alati teiste isendite hulgas, ja kahel moel: üks on tema selgusalaline läbikäimine teatavate paarilistega; teine on üle tema pea toimuv, noist lävimistest võrsuv organiseerumine: näiteks nagu vesinikud või heeliumid koonduvad täheks, sipelgad, mesilased, rändtirtsud, kilud, kuldnokad koonduvad parveks või inimene ühiskonnaks.
Isendeid tekib alati hulkadena, või kui isendeid võtta väljahäiritustena (nii et tuvastatav elektron on kõikjaleulatuva elektronvälja lokaalne häiring), siis väljad on alati häiritud paljudest kohtadest. Algusest peale pole mitte ainult isendite arvuline hulksus, vaid ka kvalitatiivne paljusus, heterogeensus, isendeid tekib alati erisugustena (kõva- ja vaheosakesed; kvargid, elektronid, neutriinod ja nende kolm põlvkonda; edasistest keerukustasanditest rääkimata).
Isend mingil määral läbitunneb ennast ja nö hoiab ennast, mis väljendub selles, et igaühel neist on mingi teatav iseloomulik eristuv olemisviis (mida kirjeldatakse spinni, massi jms-ga). Sellele olemisviisile vastavalt lävib ta teatavate „paarilistega“, nt gluuonid lävivad kvarkidega (gluuonväli kvarkväljaga), up- ja down-kvargid lävivad omavahel, neutriinod just nimelt eriti ei lävi, jne. See, kuidas isend paarilistega lävib, kuulub tema nö omailma ning selle lävimise käigus võib tekkida keerukamaid isendeid (nt prooton, neutron).
Isendite läbikäimine võib anda efekti ka teisel moel, suurtes hulkades, kus nad ei loo otseselt keerukamat isendit (vaid mille tulemus jääb jadaliselt, riburadaliselt seotuks, nagu planeet või seebimull), kuid kus lävimised üheskoos annavad ometi emergentse, uue tasandi käitumise. Näiteks lähimõjuliselt täheks kokku kogunenud vesinikud ja heeliumid moodustavad endalegi ette aimamatult termotuumasünteesi jaama, kus hakatakse igasugu raskemaid tuumasid kokku keevitama ning mille käigus avanevad sootuks uued mänguväljad (punased hiiud, supernoovad, mustad augud jpm). Või raua-aatomite hulk rauatükis annab sootuks uusi käitumisi, afekteerimise ja afekteeritavuse viise, nii et tal on temperatuur, sepistatavus, elektrijuhtivus jm., mida üksikaatomi kohta ei saa ütelda. Raua-aatomite hulk annab materjali, millel on omad afekteerimis- ja afekteeritavusviisid, mõjumis- ja mõjutatavusviisid ning mis neile vastavalt käitub oma keskkonnas (nt ühikkristalli kujust ja sisalduva süsiniku hulgas olenevalt võib raud käituda üht- või teistmoodi, nt olla tugev ja habras või pehme ja vastupidav). Või kuldnokad või kilud parves võivad järgida väga lihtsaid käitumispõhimõtteid (püsida parve keskel, hoida teisest isendist teatavale kaugusele), ning ilma igasuguse keskjuhtimiseta võib parv seeläbi käituda vägagi keerukalt ja kohastunult. Või veel enam sipelgas, kelle närvisüsteem on palju lihtsam, suudab samuti väga lihtsate algoritmide põhjal (nt feromooniraja tugevus, ekspluateerimise ja eksploreerimise vaheldumine, kasvõi eksituste tagajärjel) käituda pesana keerukalt, arukalt ja kohastunult, leides sobivad toiduallikad ja pesakohad. Või ainuraksed, kes muidu käituvad ühtmoodi, aga teatud tingimustel asuvad kollektiivina tegutsema (nt bakterite kvoorumitaju, või Dictyosteliumi puhul toitainete ammendumine, mispeale seni ainuraksetena õginud isendid kogunevad kokku ja moodustavad eristunud organitega hulkrakse isendi). Või inimesed, kelle ühiskond alati ja põhimõtteliselt on midagi muud kui pelgalt isendi ja tema paariliste horisondil toimuv, vaid neist lävimistest võrsub „ühiskond“, millel on sootuks avaram aegruumne kandeulatus (kogu ala, mida tema liikmed oma tegevustega katavad; minevikust päritud tööriistad ja oskused) ja mis suuresti käib üle isendi „pea“. Seda on vahel käsitletud survestavana, rõhuvana („ahistus kultuuris“), aga muidugi ma ise ju ka olen too ühiskond ja kultuur, mu iha on temasse vahetult investeeritud. Kultuuriväljalejana võin ma ka hävitada oma bioloogilise keha (hiina klassikaline näide: õilis ei võta vastu kurjategijalt toidupala isegi kui ta suremas on; või igasugused ennastohverdavad kangelasteod; või suitsiidid).
Nii et tasub eraldi tähelepanu pöörata hulksusele, hulgas-olemisele. Hulk pole lihtsalt pärisolendite (Ruyer) või monaadide (Leibniz) kuhi, vaid omaette ontoloogiline kategooria.

martedì 25 dicembre 2018

Põlisontoloogiad


Filosoofiat on igal pool, ole naine ja kaeva üles! Tõepoolest mõned pärimused kerkivad esile, eeskätt Euroopa, India ja Hiina oma (koos ne satelliitide, võrsete ja hübriididega: Jaapan, Korea, Tiibet, Vietnam, Pärsia, araabia, bütsantsi, juudi jne). Ma arvan, et see on seotud esiteks kirjakultuuri levikuga ja teiseks ühiskondlike muutustega konkreetsel ajahetkel ca 6. saj. ema pluss miinus: raua kasutuselevõtt, massiarmeed, meritokraatia esiletõus, hariduse levik jne. Sellega käis kaasas tööjaotus ja spetsialiseerumine ka vaimuelus, mille käigus tekkisid filosoofiapärimused. Neid hakati kirja panema, nii et tekkis distantsivõimalus nende suhtes, mis aitas paremini eristada seisukohti, koolkondi, nende kujunemislugu jne. Niimoodi mingeid küsimusi arutleti väga suurte peensusteni, koolkondade vahelises dialoogis ja kempluses. Aga samas käis see ka suurtes „vagudes“, mille määrasid suuresti algaegade olud ja alguses esimesena sissetõmmatud rennid, mis erosiooni tõttu laienesid vagudeks, jõgedeks ja millest polnud enam lihtne välja hüpata (ehkki mingil määral on alati hüpatud, see käib filosoofia juurde).
Suuremas osas pärimustes sellist kalgendumist ja spetsialiseerumist ei toimunud, või ei toimunud nii ulatuslikult ja kestvalt. Aga mistahes müüdist või pärimusest saab aretada filosoofilise käsitluse, st võtta sealt mõisted ja tihendada need konstellatsiooniks. Kõigi pärimustega tegeleda muidugi ei jõua, aga isegi kui võtta mõni, siis on see õpetlik. Näiteks Ojibwade ontoloogia Hallowellil. Ta visandab mõned mõisted: isik (mis hõlmab nii inimesi kui mitteinimesi), vanaisa (eriti oluline grupp isikuid, mis hõlmab nii lihast-luust vanaisasid kui ka esiisasid); elusolija (mis võib hõlmata inimesi, kive, loomi, taimi, vaime); muundumine; unenägemine. Filosoofi jaoks võib Hallowelli kirjeldus jääda natuke liiga hajusaks, aga seda annab tihendada, ja see lausa tahab seda; siit kumab läbi väga huvitav maailm. Kui „elutud“ asjad on need, mis ei muutu samal määral kui „elus“ asjad (olgu inimesed, vaimud, elus kivid vm), siis tundub, et nood elutud asjad on nagu konstandid või kinnispunktid (ehkki mingi ebakindlus ilmselt võib jääda selles osas, et kas see kivi siin on elus või mitte või kas too karu seal on päris- või libakaru jne.). Ehk et ühest küljest on nö tavaline muutumine: iseärased punktid intensiivsete protsesside kaudu volditakse lahti ja tuuakse kätte meetriliseks aegruumiks. Asjade „looduslik/loomulik käik“, ütleks läänlane. Aga teisest küljest on mingi hoopis teistlaadi varieerumine või transformatsioon: nood „elus“ asjad näivad suutvat ümber mängida väesolevat jaotust ennast, singulaarsusi. See, mida ma siin jälgin, võib olla hoopis mingi muu kättejõudmine kui ma alguses arvasin. Ümbermäng väesolus eneses. Ja kui niimoodi mõelda, siis mängitakse ümber suurem osa teisi asju (muutub „tõe“, „illusiooni“, „samasuse“ jpm tähendus).
Võiks kirjutada „animismi põhjenduse“ (vrd Bergson, kellel animism on religiooni kõrgvorm, milleni alles „müstikud“ suudavad taastõusta). Tõepoolest, igal isendil on enesekohasus, kvarkidest peale. Aga see jääb sellisena kuivaks ja verevaeseks ning võib-olla ikkagi eeldab liiga palju „tervemõistuse“ maailmast. Väeolendid, kes väesolu ennast ümber mängivad, annaksid asjale hoopis uue elu. See ei tähenda, nagu mõnes tava-arusaamas animismist, et „kõik on hingestatud“ või „kõik on elus“ (ehk et kõik on üks segadepuder). Ei ole; on minimaalse hingestatusega entiteete ja on neid, kus see on suurem. Kusjuures – ja see on otsustav – me ei saa ette teada või otsustada, milline on mingi asja väemäär. Mõne kena ja eduka inimese vägi võib olla väiksem kui mõnel karihiirel või põllukivil. Mõne putuka vägi võib olla erakordne. Mistahes asi võib olla hingestatud ja väekas, aga ei ole nii, et kõik oleksid seda mingil märkimisväärsel määral. Ja kui niimoodi asjadesse suhtuda, siis on ka meie käitumine hoopis teistsugune. Läänlastele vist on sageli tundunud, et see on põlisrahvais ajendanud pidevat hirmuhoiakut ja irratsionaalsust; ma ei tea, kuidas sellega on, aga igatahes ei pea see seda tähendama. Pigem süstiks valvelolekut, tähelepanelikkust ja austust.
Ja eetiliselt oleks see tänapäeval hädavajalik, kus kapitalismi mõjul muutub kõik ressursiks: mitte ainult maavarad ja Reini jõgi („Küsimus tehnika järele“), vaid ka teised olendid, loodus ja ka inimene ise. Ogaruseni, isegi tolle süsteemi enda raames. Sest näiteks metsade osas on selge, et Eesti ka puht majanduslikes huvides pole keskenduda odavale toorainele, vaid püüda liikuda väärtusloome hierarhias kõrgemale – nii et metsasektor tuleks vähehaaval kahandada. Aga häda on selles (nagu keegi ütles), et kui mingis exceli tabelis on „mets“ kui ressurss ja tuluallikas, siis see peab „kasvama“. Nagu kapitalismis toodang ikka. Sellises kasvu ja toodangu fetišismis ei erine ta oluliselt plaanimajandusest, kus samuti pidevalt uhkeldati terasetoodangu suurenemisega x protsenti jne. Püha majanduskasvaja, nagu Hasso ütleb. Kus pealegi kasvunumbrid võidakse olla saadud pelga trikiga, jättes kulupoolelt välja „looduskapitali“ raiskamise ja kulutamise.
Kuid isegi sellisest eetilisest plaanist sõltumatult tundub too animismi ontoloogia huvitav.

inimväli

Harjumuspärane on mõtelda nõnda, et mina olen aktiivne ning hangin ümbrusest seda, mis mind huvitab: raamatuid, filme, ideid jne. Aga nõnda nagu elektron on üleüldise (kõikjaleulatuva) elektronvälja lokaalne häiritus, energiapake, siis samamoodi võiks mõtelda, et mina inimesena olen üleüldise sümboolimaginaarse välja lokaalne häiritus, kimbutus. Et ma olen peaasjalikult passiivne: s.t mul on mingi lähteliigendus, mida mõjutab ümbrusest eeskätt see, mis temaga haakub. Algliigendust (rõhk pole siin algsusel, vaid kunatisusel, s.t alati juba on mingi liigendus) võib võtta nagu sõela, mis ümbrust selekteerib, nt oma keha ülesehituse ja seatuste tõttu mulle maitseb kas hapu või soolane, huvitun taimedest või elektroonikast, raamatutest või seltsielust jne. (või ka nende üht- või teistsugustest kombinatsioonidest, muidugi). Peamine aktiivsus tuleb ümbritsevalt sümbool-imaginaarsest väljast, mis minu filtrit läbides teostab minus mingeid teisendusi, nii et ma vastavalt teisendan oma filtrit või tugevdan olemasolevaid pilusid, annan impulssidele tagasisidet – nii et rangelt võttes olen muidugi ka mina aktiivne, aga pigem vinjettidena, väikeste teisendustena antusel (liigendusel, sõelal), mida ma iial lõpuni ei saa kontrollida ning ümbrusest tulevatel energiavoogudel, mis kannavad sümboolimaginaarseid (ja muidugi ka bioloogilisi, keemilisi jne) sisusid. Selles mõttes „mind“ kui midagi substantsiaalset ja eraldiolevat ei olegi olemas, ma olen väljahäiritus, millel on muidugi omad eripärad – ja kuna neid mõjutusi on nii palju ja kuna ümbrusega lävides emergeerub ootamatuid, enneolematuid vorme, siis ma võingi muidugi olla kaunis eriline või eristuv – aga seda ikkagi väljal, välja kontekstis, teiste hulgas, hulksena. Mu kitsas mõttes teadvus põhineb sümboolimaginaarsetel üksustel, mis on antud tol ühisväljal ja sellisena ühetaolised, ühtlased, võrreldavad. Ses mõttes mu teadvus ongi ühisteadvus – ja just mitte midagi privaatset, eraviisilist. Ühisvälja lokaalne häiring. See, kes ma „ise“ olen oma olemises, on hoopis midagi muud, see on lõige, mis jaotab välju, teadvuskihte, isendeid, hulksusi, üleüldine muundumine, mis siin lokaalselt produtseerib seda, mida ta produtseerib, noid sümboolimaginaarseid stalaktiite.