Lõige ja risoom

Religiooni all näikse enamasti silmas peetavat mingit sümboolimaginaarset kompleksi, nii-öelda hüperideoloogiat, mis ajab oma haarmed teispoolsusse välja. Ja mida kasutatakse ideoloogilistel eesmärkidel. Venemaal on minu teda seadusesse kirjutatud, et ei tohi haavata „usklike tundeid“ või „usutundeid“ või kuidas see täpselt seal sõnastatud ongi. Kunagi mõtlesin seepeale niimoodi, et religioosseid tundeid ei saa riivata/haavata ning tunded, mida saab riivata/haavata, ei ole religioossed. Nüüd aga ma ütleksin pigem niimoodi, et religioon ülepea ei ole tunnete asi, s.t afekteerimise ja afekteeritavuse ning sellest johtuva teo- ja mõistmisjõu kasvamise või kahanemise, s.o passiivsete afektide asi. Võiks mõelda niimoodi, et n-ö tugevas mõttes religioon puudutab kohutavat ja tohutut salasust, mysterium tremendum’it, mis tekitab „kartust ja värinat“ (millel pole tunnetega mingit pistmist, ammugi nendega, mida haavata saab), mis võrsub lõhest eksistentsis eneses, mis lõikab lahti minu- ja teise keha, mu kitsama teadvussõõri avaramatest – ning sellesama lõike läbi ühendab nad. Või teisipidi, religioon on seotud kogemisega risomaatilisest kehast (萬物與我為一體), selle väesolevast soonestikust (理) ja kõikeläbivast hingusest (氣). Kui öelda, et siin on tunne, siis mitte objektiveeritav nagu passiivsetes afektides, vaid nagu häälestus, Stimmung, kontekstis olemise modaalsus. See puudutab toda risomaatilist kogukehandit või kehastut ennast ning võrsub tollest lõikest või kuristikust või põhjatusest, Ab-grund’ist. Mida ei saa kinni mätsida mingite sümboolimaginaarsustega, naiivses lootuses sellega „teispoolsust“ kodustada („kodu“, oidipaalse repressiooni pinnalt projitseeritakse „teine kodu“, „teispoolsus“ üldise repressioonina, jumalike isafiguuridena). Kõik need lelud peavad purunema ja leluleja põhja minema, zugrunde gehen. Siis pole muidugi mingit vaenu ega vaenamist, s.o. ohtlikesse objektidesse fikseerumist (ja seeläbi nende fetišeerimist) – sest on kogetud Ohtlikemat, põhjatut. Kuigi on selektsioon. Saab eriti selgeks, millises olemisviisis on väge ja millises mitte, s.t millises on rohkem ja millises vähem väge. Mitte et rohkema väega oluviisid oleksid ühesugused ja ühtesobivad, harmoneeruvad – üldsegi mitte (vähemasti mitte lihtsal moel), neil on lõputuid nüansse, nad on lõputult mitmekesised ja nad käivad kokku Keerukuses eneses, Keerus, mis on toosama lõpmata loogeline Lõige. Just väike vägi on ühetaoline ja ühtlustav. Homogeniseerimine mingi sümboolimaginaarse oleva (sh Ülima Oleva) alla (onto-teo-loogia). Suurem osa religioonist käib selle alla. Aga siiski ka mitte üleni, sest nagu ma kunagi arutlesin, religioon on taandamatult ambivalentne, ahistav ja võimendav. Seda võimendust on seal ka alati olemas, ja just see võimaldab religioonidel kesta, nii heaks kui halvaks. Aga religioon oma ahistavas küljes on lihtsalt puuslikekummardus, fetišism – ja nende terminite all ei pea ma muidugi silmas põlisusundeid, mille kohta neid algselt rakendati, sest neidki iseloomustab sama struktuur nagu iga religiooni, ja kui, siis repressiooni on neis pigem vähem, kuna nad pole nii süstematiseeritud, neil pole nii võimast repressiivaparaati kui suurriiklikel religioonidel; vaid nende mõistete all pean ma silmas just oleva-kummardamist, sümboolimaginaarsete konstruktide muutmist asjadeks enesteks, ikooni (mille olemismõte on osutada endast läbi tollele Lõhele, Tohutusele, Salasusele) käänamist iidoliks, kirjatundmist ja variserlust, mis ei tähendanud algselt mingit silmakirjalikkust, pahatahtlikkust ega intellektipuuet, vaid just nimelt „heas usus“ usundiobjektide fetišeerimist, teatava sümboolimaginaaria fikseerimist ja kummardamist.

Viimne kohtupäev on täna

On ettekujutus viimsest kohtupäevast, mil vaetakse su voorusi ja patte ning määratakse tasu ja karistusi. Ja see toimub „kunagi tulevikus“. Sellisena on see kahtlemata vulgariseering, moraalne nõks inimkarja paimendamiseks. Ometi on sellel mõistel eksistentsiaalne sisu täiesti olemas. Põhimõtteliselt, de jure on see viimne kohtupäev täna, praegu ning tasud ja karistused – kui neid nii võib nimetada – on immanentselt antud eksistentsis eneses, kui ta vaatab „teatava igaviku“ perspektiivist, olendite risomaatilise kehastiku (體) seisukohalt, väesolu poolt. Aga teo-poolest, de facto, toimub selle taipamine tõepoolest „hiljem“, elu kokkuvõtte momendil, kui elutähelepanu, s.t tegutsemisvajadused peatuvad, suspendeeruvad. Sest see elutähelepanu, s.o. tähelepanu hoidmine käesoleval, aktuaalsel maailmal, tähendab seda, et süda tehakse tahes-tahtmata kõvaks, ei olda tundlikud kõige ja kõigi suhtes, tehakse oma huvidest lähtudes kitsaid valikuid, ja noilt väljavalituiltki libisetakse lakkamatult aina järgmistesse huvidesse, projektidesse, objektidesse. Elu kokkuvõtte silmapilgul aga see lihtsustus lõpeb ning avanevad kõik nüansid. Ja siis sa oledki kohal kõigis oma hea- ja pahategudes, mis on kätketud sinu olemisse, su olemusse, su „mõistesse“. Elatakse läbi rõõmud ja valud, ja eeskätt teise perspektiivist, või õigemini enda ja teise põiminguna või lõiminguna, ühismõistena. Tasuks ja karistuseks mingis tinglikus mõttes võib seda nimetada, kuivõrd on kogetav rõõm ja kurbus, aga need on selles kogemuses eneses, mitte ei järgne kunagi „pärastpoole“, nad on kogemuse enese inherentsed aspektid, mitte midagi väljast liituvat, nii et oleks veel vaja mingit teispoolset kohtusüsteemi (see on religioonide jõhkramaid aspekte, mis teeb nad ilmalikest valitsustest julmemaks, pretendeerides julmuse laiendamisele koguni teispoolsusse). Sellel muidugi võivad olla mingid konsekventsid, nagu hinduistid ja budistid räägivad, et vastavalt „eelmisele“ elule tuleb „järgnev“. Aga sealgi on seda sageli esitatud välise, mehaanilise, moralistlikuna. Asi aga on – kui selles liinis mõelda – hoopis milleski muus. Tõepoolest võib mõelda, et maailma väehulgana pärast teatud laadi kokkuvõtet on tarvis end uuesti lahti võtta, lahti voltida, võttes eelnenut arvesse. Aga esiteks, kuidas täpselt see arvessevõtmine käib, ei ole sugugi ühetine. Ei ole nii, et kui oled olnud „hea“, siis „järgmises elus“ sünnid rikkana, ja kui „halb“, siis „vaesena“. Kui teed kurja, siis sünnid kurjatalujana jne. See on samasugune religioosne julmus, mis lihtsalt õigustab siinilmset ja võlts-sinisilmset rõhumist. Ei. Asi ise võib tahta sättimist ja siin ei kehti mingi lihtne mehaanika. Ja teiseks ei saa muidugi tegelikult rääkida „minust“ ega „eelmisest“ ja „järgmisest“ elust. On lihtsalt maailma väehulgad ning vastavad teod ja läbitunded. Maailm ise, risomaatiline keha sätib end nii- ja naamoodi. „Mina“ on selle teatav kalgendus, (t)ahendus, tööriist, astjas (器).

Teoreetiliselt võib-olla võiks rääkida ka veel „hilisemast“ pärastpoolsusest (ehkki sellised ajamäärused siin ei kehti), veel tagumisemast kokkuvõttest, nö kogu maailma kokkuvõttest. Aga põhimõtteliselt ei muuda see suurt midagi. Ikka on toosama viimne kohtupäev praegu, tegude ja olemisviisi väärtused, tähendused. Mida on ju ka võimalik hoomata, kui pisut kontempleerida.

Oluline aspekt selle juures on, et too kohtumõistmine, erinevalt siinilmsest kohtumõistmisest (kuid kas just seetõttu see on üldse hea kujund?) ei käi mingite kindlate seadusepügalate, põhimõtete, normide, käskude, keeldude, reeglite jne. järgi. Ei mingid „kümme käsku“ või „loodusseadused“ või mis iganes. Tähendab, sedasorti asjadeski muidugi võib olla oma uba, nad võivad oma olemismõttes viidata olulistele asjadele, või neid võib kasutada nö kirvereeglina, orientiirina vms. Aga see päris kohtumõistmine, millest ma siin räägin, ei käi kirjatähe järgi. Vastupidi, kirjatähed on lõppkokkuvõttes siin ühed kõige ohtlikumad asjad – mitte asjata ei sarjatud „varisere“ ja „kirjatundjaid“, kes olid ju tublid, moraalsed, eeskujulikud inimesed. Aga nende põhikõrkus, alpus, seisnes teispoolsuse industrialiseerimises, kui nii võib ütelda, või bürokratiseerimises, püüdes metsikut jumalat kodustada. Ühesõnaga – see on idolaatria, puuslikukummardus, kuldvasikas. Kui võetakse olev asi (ja veel: olevate asjade kvintessents: seadused ja reeglid, kuidas nad toimivad või toimima peaksid), ja tõstetakse see ülimaks. Just see varjutab mysterium tremendum’i, mida ei saa kuidagi sümbool-imaginaarselt paika panna. Kõik nood seadused jne on pelgalt paigad, millega üritatakse lappida reaalset, mis igast küljest käriseb, ja millega elu kokkuvõttes nagunii kaitsetult ja „alasti“ tegemist pead tegema.

Mäletan, et Dostokal (või vist üldse toona) on mingi naiivne lalin, et kui Jumalat ei ole, siis inimesed läheksid käest ära ja hakkaksid tegema „jumal teab mida“, täpsemini, hakkaksid massiliselt tegema igasugu pahategusid, tapma, vägistama, röövima jne. Täiesti absurdne. Pigem repressiiv-jumalad käivad just nimelt käsikäes tapmiste, vägistamiste, röövimiste jne-ga, on selle kaasnähted. Lapsik ettekujutus mingist välisest kohtumõistmisest väliste tasude ja karistustega. Ei, need tasud ja karistused on kogu aeg siin ja praegu olemas, ja ka siis, kui me selle ees silmad ja kõrvad suleme. Sellest hoolimata kõlab südametunnistuse vaikiv kutse või hüüd, mis nõuab, et me oleksime „ehtsalt“ (eigentlich), s.t mõistaksime ennast ja teisi risomaatilise kehastiku pinnalt, ning kultiveeriksime, hooldaksime seda risoomi. Nagu Spinoza räägib õndsa (beatus) kohta.