paar

Vaatasin käru ja avastasin, et olen kõike paaris ostnud: kaks piima, kaks jogurtit, kaks pähklikreemi, kaks shokolaadi, kuus tomatit, kaks leiba (eri sordist). Selle loogika järgi selgus, et mu kärus olev juust moodustas paari kärus oleva saiaga. Ja jällegi, kilekott (kantav) moodustas paari minuga (kandja). Ja mina (olend) moodustasin paari maailmaga (olenditervik), ja maailm (olev) moodustas paari ilmatuga (olemine). Paarid pole kunagi võrdsed, isegi kui toidupoe kärus see vahel niimoodi tunduda võib. Ilm tuleb ilmatust, ja suubub sinna.

elu

Ma olen valmis surema, ma olen valmis jaatama oma surma. Sest surma ei ole. Mitte lihtsas mõttes, vaid keerulises mõttes. Elu on need keerud, mis sa oled suutnud luua ja taibata. See ongi su elu, ja selles sa elad – ülejäänu langeb nagunii varem või hiljem ära. Surm on nuga, mis koorib maha lihtsad mõtted ja jätab alles tuumse keerukuse. Elab ainult see läbistuv.

sotsiaalne areng

Üldine isikliku sotsiaalse arengu skeem: kaks põhisuunda, sarnastumine ja eristumine. Kas teha samamoodi nagu vanemad või muud lähedased, või erinevalt. Iga inimene rakendab neid mõlemaid; küsimus on määras ja modaalsustes. Ilmselt ma teen mõningaid asju nii just sellepärast, et eristuda, teha teistmoodi. Ja mõningaid asju jällegi sarnastumise pärast ja tõttu. Meil on omad sättumused, mis on meisse istutatud geneetiliselt, bioloogiliselt, kultuuriliselt, kasvatuslikult, juhtumisipidi jne. St mingid harjumused, mingi tuumkompleks, probleemiväli. Küsimus on, kuidas sellel väljal liigutakse (ja isegi: kuidas sellest välja liigutakse, teispoole “antust”). Ja just sellepärast on hea pidada silmas Läbistuvat, geneetilist instantsi, “tühjust”. See on sulatustiigel kõikide meie klompide jaoks ja võrdlustasand meie harjumuslike suundade tarvis. Kullaproov. Kas peab vastu Läbistuva-proovile? geneesikatsumusele? tühjusetõmbele? Ennast ja oma antust ei maksa ülemäära armastada ega vihata – see on meie tõukepind; ja meie elu väärtuse määrab see, mida me selle pinnaga ette võtame: kas jääme tasse kinni, või tõukume. St. kas suudame endast eristuda ja ennast lõimida – kui intensiivselt? Kui tõukume intensiivselt, siis ongi elu sees. Aga kui tõukume väheintensiivselt, siis jällegi – mis me sellega peale hakkame? Kas jääme kinni mittetõukumisse või tõukume omaenese mittetõukumiseltki? See on murdepunkt. Kuidas jaatada kõige madalamatki, kuidas jõuda jõuetutki. Seda mitte unustada...