patsiendi faasiruum

Kui hiina meditsiini arst tegeleb patsiendiga, siis tema eesmärgiks on kaardistada teda võimalikult paljudel mõõtmetel. Vaatleb jumet, kehahoidu, keelt, küüsi. Kuulab hääletooni. Katsub pulssi ja selle kuut parameetrit (kolm punkti kahel eri sügavusel), mis annavad igaüks infot erineva kehaparameetri kohta. Võtab arvesse patsiendi sugu, vanust, eelnevat haiguslugu; samuti võtab arvesse aastaaega ja võib-olla ka läbivaatuse toimumise aega. Jne. Niimoodi ta kannab punkte patsiendi faasiruumi mõõtmetele. Kõik need erinevad infoallikad annavad punkti mingis mõõtmes. Nende punktide tähendus sõltub üksteisest. Üks ja sama punkt mingis mõõtmes võib erinevate patsiendide ehk erinevate faasiruumi trajektooride puhul tähendada kardinaalselt erinevaid asju.

“Tervis” tähendab seda, et erinevad voolud ja protsessid käivad üksteisega hästi läbi, on kooskõlaliselt reguleeritud. Selline tervis on määratletud iga indiviidi jaoks natuke erineval moel. Mis on normaalne ühe puhul, võib olla hälbeline teise puhul. Oluline on kindlaks teha, milline on igaühe tervis ning kui sellest on hälbitud, siis määrata vastav ravi, kuidas ühtesid või teisi protsesse niimoodi mõjutada, et nad üheskoos jälle hästitoimiva kogumi moodustaksid.

Niimoodi me saame ravi, mis on korraga individualiseeritud ja mittesuvaline. Arst tunneb huvi teatavate oluliste mõõtmete vastu, mitte ei vaata ja ei küsi huupi. Aga nende faasiruumi mõõtmete põhjal moodustatud trajektoor on iga patsiendi puhul erinev ning iga mõõtme näidu tähendus sõltub teistest.

Ma oletan, et lääne üldarst teeb sedasama. Vahe on ehk selles, et siin on mõnevõrra vähem süstematiseeritud ja arendatud arsti muljet (ehkki see muidugi mingil määral areneb ja süstematiseerub praktika käigus iseenesest) ja tuginetakse rohkem kvantitatiivsetele näitajatele (vererõhk, veresuhkru tase jne). Viimased annavad ka muidugi punkte patsiendi faasiruumis. Häda võib olla vahel selles, et neid punkte ei koguta piisavalt (ka kvantitatiivseid uuringuid ei tehta niisama, vaid ainult siis, kui on oletus, et need võivad antud juhtumil relevantsed olla). See võib tähendada seda, et patsiendi faasiruumi trajektoor joonistatakse liiga väheste punktide põhjal, mille tõttu võidakse olukorda väga valesti hinnata, olulised trajektoori sõlmed võivad jääda avastamata. Niimoodi võivad tekkida jämedad diagnoosivead. Hiljaaegu räägiti noormehest, kes käis nädal aega kõhuvaluga arsti juures ja arst määras talle söetablette. Nädal hiljem ta suri kõhuaordi lõhkemise tõttu. Või üks mu tuttav, samuti noor inimene, käis aasta aega kõhuvaludega arsti juures. Kuni avastati maovähi IV staadium ehk põhimõtteliselt väljastati surmatunnistus. Ilmselt mingil määral arendatakse ka lääne arstide mittekvantifitseeritavaid diagnoosiabinõusid, aga võib-olla saaks rohkem. Igatahes tuleb patsienti kaardistada võimalikult paljudes punktides, nii kvantitatiivsete kui kvalitatiivsete parameetrite järgi.  

Liuzi 劉子 6. saj

Keha on elu astjas; süda/meel on keha juur; vaim on südame aare. Sellepärast kui vaim on rahulik, siis on süda/meel kooskõlas; kui süda/meel on kooskõlas, siis on keha terve/terviklik. Kui vaim on tõtlik, siis on ka süda/meel äkiline; kui süda/meel on äkiline, siis keha saab viga. Kui tahta keha terveks/terviklikuks teha, siis tuleb kõigepealt korrastada (理) oma meelt.[1] Kui vaikselt ja rahulikult vaimu toita, siis oled rahumeeli enda sees; kui puhtus ja tühjus õrrelduvad südames/meeles, siis ei meelita miski väljapoole. Kui vaim on rahulik ja süda puhas[2], siis keha pole kurnatud. [...] Inimene ei peegelda end tuhmilt metallilt, vaid säravalt peeglilt – selguse saab alles vaevaga. Inimene ei vaata end voolavast voost, vaid paigalseisvast veest – puhtuse saab ainult rahunedes. Peegel ja vesi on loomult selged ja puhtad; sellepärast saavad nad näidata asjade kuju. Kui niimoodi vaadata, siis vaimu sära hävitab ebapuhtuse ning keha rahulikkus teeb vaimu puhtaks. Kui ebapuhtus on hävinud, siis seesmuse ihad kaovad lõplikult; kui vaim on puhas, siis välised kurnatused ei pääse sisse. See, kes on puhas, laulab rõõmsal meelel, kurb aga oigab pitsitava südamega. Vaim asub kehas ja kohtab erutusi ja järgib muutusi. Nõnda võib öelda, et emotsioonide [tekitatud] muutused ja liikumised tulevad väljastpoolt. Kurbuse ja rõõmu vahel tuleb loomust õgvendada, aga kas on võimalik musttuhandete asjade seast üles leida ja välja valida see, mis on hea elule, südamele/meelele ja vaimule? Kui musttuhat inimest tõmbavad vibud vinna ja sihivad luike, siis kas on võimalik, et luik ei saa pihta? Kui musttuhat asja säravad ja küütlevad, et erutada üht elavat, ons võimalik, et see elaja ei saa viga? Seitse avaust on meelevaimu (精神) uksed-aknad; taotlus ja hingus on viie siseorgani saadikud ja vürstid[3]. Kõrvad ja silmad on meelitatud helide ja värvide poole, nina ja suu lõhnade ja maitsete poole, liha ja liikmed [肌體] aga rahu ja mõnusolu poole – nende tunne on ühesugune. Nii et kui ei valvata meelevaimu tormlemise ja uitmõtete järele ning kui tahe ja hingus lähevad raisku lõbus ja hooletuses, siis viis siseorganit on pidevalt tõtastatud ja raputatud ega saa rahu. Meelelised himud pidevalt ühendavad välisega ning süda on suletud sisse. Väga vähe aga on neid, kes laotuvad pahedelainetesse ja jäävad kinni on/ei ole piiresse, aga kelle elu selline paheline käitumine ei kahjustaks! Sellepärast pühak puhastab silmad ega vaata, vagurdab kõrvad ega kuula, suleb suu ega räägi, hülgab meele ega mõtle/pea aru [慮]. Ta väärtustab keha/ennast ja unustab väheolulise, nii et võimuiha ei loksuta teda; ta tunneb rõõmu kulgemisest ja unustab tühise, nii et jäme kasugi ei eksita teda. Ta hoiab oma keha ja asub; sobitab tundeid ja kondab. Hingus on okeaaniline[4] ja sisimus on säravvalge. Nõnda on keha toidetud ja loomus on iseenesest terve/terviklik; süda/meel pole kurnatud ja kulg tuleb iseenesest.

形者，生之器也。心者，形之本也。神者，心之寶也。故神靜而心和，心和而形全。神躁則心蕩，心蕩則形傷。將全其形，先在理神。故恬和養神，則自安於內。清虛棲心，則不誘於外。神恬、心情，則形無累矣。[虛室生白，吉祥至矣。] 人不照於昧金，而照於瑩鏡者，以勞能明也。不鑒於流波，而鑒於靜水者，以靜能清也。 鏡、水以明、清之性，故能形物之形。由此觀之，神照則垢滅，形靜則神清。垢滅則內欲永盡，神清則外累不入。今清歌奏而心樂，悲聲發而心哀，神居體而遇感推 移。以此而言，則情之變動自外至也。夫一哀一樂，猶搴正性；況萬物之眾，而能拔擢以生心神哉？故萬人彎弧，以向一鵠，鵠能無中乎？萬物眩曜，以惑一生，生能無傷乎？七竅者，精神之戶牖也；志氣者，五藏之使候也。耳目誘於聲色，鼻口之於芳味，肌體之於安適，其情一也。則精神馳騖而不守；志氣糜於趣舍，則五藏 滔蕩而不安。嗜欲連綿於外，心腑壅塞於內，蔓衍於荒淫之波，留連於是非之境，而不敗德傷生者，蓋亦寡矣！是以聖人清目而不視，靜耳而不聽，閉口而不言，棄 心而不慮。貴身而忘賤，故尊勢不能動；樂道而忘貧，故厚利不能傾。容身而處，適情而遊。一氣浩然，純白於衷。故形而養而性自全，心不勞而道自至也。]

---

[1] Vrd. “Suure õpetuse” algusega.

[2] Minu tekstis on “情”, aga Forke omas “清”, mis oleks parallelismi järgi õigem.

[3] Tõlkes võtsin “候” asemel “侯”.

[4] Viide Mengzi’le.

teadmised

Kui ma midagi tean, siis ma ei tunne selle üle uhkust, vaid piinlikkust. Mul on piinlik, kui ma midagi tean. Teadmistega ma ilmutan omaenda koorikut, valmisolevat kesta, surnud ja elutut aspekti. Mind huvitab see, mida ma ei tea. Ma olen kuidagimoodi sattunud loenguid pidama ja nendes ma tahaksin samuti rääkida sellest, mida ma ei tea, ja tunnen piinlikkust, kui räägin sellest, mida ma tean. Ma saan aru, et kuulajatele piisaks teadmistestki ja sageli just nimelt neid tulebki edasi anda, aga ometi tunnen ma seda reetmise ja tüssamisena, petukaubana: ma jagan inimestele surnukehi, olen laibasahkerdaja, koolnukupeldaja. Ei, ma ei kiida seda päriselt heaks, ma saan aru, et esiteks on teadmistel ja valmisolul oma roll ning et tõeline uudsus sünnib uue ja vana koostöös, mitte lihtsalt “uuest” (mis sageli on lihtsalt unustanud vana, või polegi seda kunagi teadnud). Ja ma pingutan sinnapoole. Ma lihtsalt kirjeldan oma tunnet, vahetut kogemust. Ja selle järgi ikkagi on mul piinlik ütelda seda, mida ma tean. See, mida ma tean, on banaalne, ebahuvitav, mõttetu. Selle peale ei taha aega raisatagi (ehkki muidugi kui veidigi kauem praktiliselt mistahes “jubateatul” peatuda, avanevad seal uued dimensioonid).

Essentials, tants+video

Käisin vaatamas “dokumentaal-poeetilist teost” “Essentials”, MTÜ Kirbutsirkus, koostöös Sõltumatu Tantsu Ühendusega. Osalised: Katrin Essenson, Kadri Noormets, Jaak Sapas, Margo Teder. Etenduse toimumispaik: “Okasroosikese loss” Uus 19. Viimase üle on mul kangesti hea meel, et seal on hakatud igasugu alternatiivseid üritusi korraldama, näitusi, kontserte jm.  

Etendus igatahes oli tõepoolest nii poeetiline kui ka dokumentaalne; vormilt oli tantsuetendus, mille juurde oli videosid (koha peal salvestatud ja hiljem esitatud; koha peal otse esitatud; varem salvestatud).

Järgnevalt mõned muljed. See jääb fragmentaarseks, ma rohkem enda jaoks fikseerin.

Näitlejad rakendasid kohe alguses neljanda seina lõhkumist. Üks kaameraga, küsib ühelt vaatajalt teise järel: “Kuidas oli?” teine näitab samas taskulambiga valgust näkku. Tulevad väga lähedale. Veidi hiljem too teine liibub vaatajate vastu, suudleb neid läbi marlimaski.

Teoreetiliselt mulle meeldivad sellised üleastumised ja mul pole nende vastu midagi; praktikas aga tunnen ma end peaaegu alati äärmiselt ebamugavalt – nii enda pärast, kui mina peaksin selle üleastumise objektiks langema, kui ka teiste pärast, nähes nende kimbatust. Hulkpäise rahvastiku tähelepanu on mulle ebameeldiv. Üleastumine polnud etenduses küll lakkamatu, aga seda korrati etenduse jooksul mitu korda. See on väga habras asi ja langeb kergesti kas formaalsuseks (st tehakse justkui lõhutaks neljandat seina, aga tegelikult publik näeb, et see on alles, ja ka näitleja eeldab, et publik seda üleastumist tõsiselt ei võta) või siis kurjameelseks (nagu igasugused piilukaamera šõud, kus inimestele keeratakse käru ja see üles võetakse – perverssus kuubis, sest eeldab pahatahtlikkust ja teostab seda; järgnev naer on nõrk kompensatsioon; vimm jääb). Mulle tundub, et selle etenduse puhul see püsis enam-vähem ree peal. See kindlasti polnud formaalne, aga mulle ei jäänud ka mujet, et see oleks olnud vimmakas ja sõna otseses mõttes kuritahtlik.

Rahvast oli vähe, karikas ei läinud ka minust päris mööda. Mu kõrval oli üks tühi tool ja üks näitleja istus kaht puhku sinna peale. Üks kord üsna pikalt, kui ta luges paberi pealt üht teksti ette, sürrealistlikku luuletust “ylemhelid”. Kui ta lahkus, jättis ta paberi minu kätte, nii et ma sain sellise privileegi osaks, et teksti üleni ja uuesti lugeda (ta ei lugenud kõike ette). Kavalehel seda polnud ja netist ka ei leidnud. See tekst mulle täitsa meeldis.

pasunahelid külmusid pasunasse ja

ilmusid kuuldavale alles hiljem

kamina kohal sulades

ma paneks heameelega pikemalt seda teksti, aga tänapäeval tuleb olla ettevaatlik teiste sõnade kasutamisel. mõni võib kohtusse kaevata, raha nõuda.

Neljandat seina lõhuti ka tugevate “käiguühendustega” (embrayage), st. deiktilise mulje loomisega. Näiteks kui üks näitleja rääkis kaamera ees otse ekraanile projitseeritult, kuidas ta etenduskunstiga tegeleb (viimased sõnad – mis võisid olla juba lindilt, aga vähemasti alguses jäi mulje, et tegemist on lihtsalt viimase lause kordamapanemisega ehk “loopimisega” – sõnast loop – “ma olen valgustatud, eks ole ja mul on raske...” – olid taustamuusikaks ühele tantsunumbrite-osale. Või kui toosama näitleja trügis, arvuti käes, publiku sekka ja hakkas ühele pealtvaatajale rääkima, kuidas ta Brasiilias käis, ja pilte näitama. Ma ei tea, kas see oli päriseluline või mitte, aga vähemasti selline mulje loodi. Mina ei näinud, mida ta seal arvutist näitas (muide hakkan mõtlema, et publikul võis jääda väga erinev mulje ja pilt juba sõltuvalt sellest, kus ta istus ja kuidas näitlejatega interageeris).

Tegemist oli eeskätt tantsijatega ja tantsuosad olid minu jaoks etenduse kandev osa. Seda etendust mängiti kahjuks ainult kolm korda ja et ma läksin just viimasel korral, siis on mul raske selle kohta midagi ütelda – selleks oleks pidanud teist korda nägema. Ühekordse etenduse nägemise põhjal on üldse väga niru midagi kirjutada. Pilt on sügavuseta, heli on mono. Kui näha vähemasti kaks korda, siis tuleb sügavus ja stereo.

Üsna alguses tulevad esmalt noormees kikivarvukil, pimedas taskulambiga oma jalalabu valgustades, tema kannul naisterahvas. Aegluubis. Siis läheb naisterahvas tast mööda. liiguvad veel.

Mõnes numbris oli kohati paluvaid või anuvaid žeste, või siis justkui tantsijat hoiaks miski kinni, justkui ta põtkiks. On siin tegemist kavalehel viidatud võimusuhetega, mis muidu vähemasti otse eriti välja ei tulnud? Igatahes ma imetlen tantsijate puhul, kuidas nad ei liiguta üht kehaosa eraldi, vaid iga liigutus puudutab kogu keha, võrsub kogu kehast. Selleks on vaja muidugi keha vallata. Paremaks mõistmiseks aga oleks siin tarvis “stereoefekti”.

Etenduses oli hulk pauke, plahvatusi, purskeid:

varem salvestatud videotes ühes itaalia kohvikann ja teises visisev kaheliitrine cocacola pudel; etendusel avatud šampusepudel; suitsu täis puhutud õhupallid, mis nooltega katki visati; puruksloobitavad taldrikud. Aga muidu auditiivselt ründav see lavastus ei ole. Need mürad ei tundunud miskipärast agressiivsed. Ehkki taldrikuvirna nähes ma juba aimasin, mis ees ootab. Ehkki omaette mõtlesin, et annan viis punkti, kui taldrikud terveks jäävad. Esialgu nad keerutasidki neid (mitte spiritistlikus mõttes, vaid serva peal) ja veeretasid, nii et nad katki ei läinud. Tantsupõranda peal (see musta värvi kumjas kate tantsusaalides – nagu ka Kanutis) veeresid nad üllatavalt hästi. Aga siis viskasid ikkagi tagaruumi kildudeks.

Põrandakarva musta teibiga oli üks näitleja etenduse alguses seina külge kinni kleebitud, nii et temast paistsid ainult silmad. Ühe jala külge oli kleebitud mingi ork, millega ta heli tekitas. Tema selja taga oli seinal kiri EXIT. Sellest moraal: väljapääs on taga ja väljapääs pole mitte väljapääsu juures (kus ametlikult peavad olema rohelised lambid), vaid seina peal. Välja saab ainult seinitsi.

Vahepeal audiotaustad, kus raadiolindistused. Ühes räägivad erinevad inimesed Arvo Pärdist (kes muide elab sama tänava peal, Okasroosikese lossist paar maja edasi). See haakub pärast “ylemhelide”-tekstiga. Minimalistlikus kujunduses ja valguses võiks näha ka seost Pärdiga.  

Pärast šampuse avamist ja pange tühjendamist (kas oli selline järjekord?) vaatavad kõik neli esinejat otsa ühele pealtvaatajale. Pikalt. Näkku valgust näidates, filmides. Pealtvaataja paneb vastu. Lõpetuseks: “Ilus”. Hiljem jõid näitlejad midagi šampusepudelist (kas nad kallasid sinna vahepeal midagi muud sisse?), loksutasid suus ja lasid pange.

Ringijooksmised saali kolme seina vahel (pealtvaatajad on paigutatud kahele küljele ühte nurka, nii et selle vastaskolmnurgas), mehhaaniliste jubinatena, karjana, segamini pillates lauseid.

Varjuteater. Koer. See mulle meeldib. Põhjuslikkus asjade vahel pole otsene, kontaktne, kokkupuuteline, ühene, vaid nihkega, varjumisi.

Üks on määrinud käed mingi libeda ainega, on pikali, üritab teistel käest võtta ja teised temal käest võtta, aga alatasa langeb jälle maha. Seda kreemi või võiet pakuti ka ühele pealtvaatajale, Laurale, keda ma juhtumisi tunnen. Me vahetasime pärast etendust paar sõna, aga ma ei küsinud, mis asi see oli.

maailmafilm

Sain üle tüki aja käia korraks Tartus Maailmafilmil 21. ja 22. märtsil. Maabusin Tartus neljapäeva õhtul, kui jõudsin näha filmi “31. reis” (rež Denis Kleblejev), mille kangelasteks on tegelased, kes kahe nõukogudeaegse soomukiga veavad läbi mülgaste Kamtšatka ulgasulasse toitu. Kolme kuuga olevat nad viinud 102 tonni kraami, alevielanike eritellimusel ja eeskätt poodi. Olustik on värvikas, pärast linastust oli skype’i-ühendus ka autoriga, kes elab Moskvas ja kes ütles, et ega Moskvalastel pole ka aimu, kuidas inimesed sellistes kohtades elavad. Alguses tundus see üsna uskumatu. Alguskaadrid on juba kõnekad. Alguses üks soomukijuhtidest profiilis suures plaanis võetult lihtsalt on vait ja suitsetab. Ja siis läheb oma soomukit käivitama. See ei lähe võtmest, vaid ta on parkinud selle mingi pärapõrgu vaevuaimataval mudateel künka otsa. Siis võtab kahemeetrise metallvarda, surkab selle soomuki roomiku vahele ja hakkab jumal teab mitme või mitmekümne tonnist rauakobakat mäest alla kangutama. Üksikinimene versus üüratu rauakobakas. Vene värgi sümbol. Saabki masina liikuma, hüppab ise peale ja paneb mootori käima. Niimoodi siis käivitatakse Venemaal soomukit.

Masinajuhtide kõne on samuti omaette žanr. Omamoodi räme poeesia. See kõik on uskumatu ja naljakas vaadata. Aga kui nad olid jõudnud sihtpunkti ja ühe masinajuhi elukaaslane hakkas teise masinajuhiga rääkima, kuidas too oli naist peksnud ja see oli end üles poonud, siis võttis saalis vaiksemaks. Filmi algus tundus “sotsiaalpornona”, nagu Liivo ütles, aga teises pooles, kus näidati kaht masinajuhti nende kodus, muutus see kuidagi inimlikuks. Tähendab, kui enne oli tunne, et tegemist on ufonautidega, kes on hoopis teistsugused, siis koduses keskkonnas see sein või vahetegu kadus ära. Inimesed siin ja seal. Ja kui tee peal olid mehed uhkeldanud, kuidas nad on kõvad mehed ja naine peab olema vait jne, siis koju jõudes selgus, et asjad on risti vastupidi. Üks masinajuht sõtkus kotlette ja vaaritas süüa. Teine masinajuht läks jalamaid oma naise manu, kui too vaid hõikas (stseen: mees sööb. naine hõikab. mees vastab: ma söön, ma praegu ei saa. aga ometi paneb lusika lauale ja läheb naise manu). Raske töö, kodunt eemal.

Järgmisel päeval vaatasin suurema osa filme:

“Lääne-Timori pudelilapsed” (rež Yoshinari Morita) Lääne-Timori metalli, klaasi ja vanapaberi korjajatest, kes töötavad pealinnas, aga on pärit mägedest ja elavad seal oma kultuuri järgi. Näide sellest, kuidas kapitalism ja traditsiooniline majandus koos toimivad. Pealinnas nad teenivad raha, aga see ei lähe isikliku elujärje parandamisele, vaid kogukonnarituaalide korraldamisele kodukülas. Pidude korraldamisega võidetakse endale ühiskondlikku prestiiži. 

“Merepiir” (Rossella Schillaci) Sitsiilia kaluritest. Konkreetselt ühel kalalaeval, kus oli vist kaks itaallast (kapten ja vist tüürimees) ja vist viis tuneeslast. Need tuneeslased on Itaalias elanud juba 10-20 aastat. Tugev film: ühest küljest oli huvitavaid kujusid, portreesid. Ja teisest küljest sotsiaalne mõõde selles mõttes, et sedasorti kalandusel, millega on tegeldud aastatuhandeid, pole enam perspektiivi. Isegi laevaomanik parandas isiklikult võrke, oli võlgades ja mures. Kalurid said pärast paarikuist merelolekut maale tulles 200 eurot. Ja nende palk on mingi 600 eurot. Ma kahtlen, kas Eestiski sellise palga eest merele nii raskele tööle mindaks. 

“Ütle, millal” (rež Steffen Köhn ja Paola Calvo) Hispaania Aafrika-valduse Melilla põgenikelaagrist. Üks must aafriklane, üks pakistanlane ja üks alžeeria teismeline tüdruk (viimane polnud laagris, vaid kondas niisama Melilla peal). 

“Õnne keel” (rež Michael O’Neill) Brasiilia Amasoonias elavast Pirahã rahvast ja nende uurijast Daniel Everettist. Pirahãd elavad omaette ja Everett on väidetavasti ainus, kes nende keelt oskab. DE läks nende juurde alguses misjonärina, aga polevat võitnud ühtegi pöördunut, vaid hoopis ise pöördus teistsugusesse arusaama elust. Filmis väideti, et Pirahãde keeles pole grammatilist mineviku ega tulevikku ning et seetõttu nad elavad üleni olevikus (ja on õnnelikud). Ma ise küll ütleksin, et kõigepealt tuleb vaadata, kas seal pole mitte teisi verbimodulaatoreid – näiteks paljudes keeltes pole esmaoluline aja, vaid aspektieristus (nt semiidi keeltes, aga suuresti ka vene keeles), st. eristus imperfekti ja perfekti vahel. Ja isegi kui ei ole, siis on sellest ennatlik teha järeldusi maailmavaate kohta. Ka eestlaste kohta öeldi, et meil polevat tulevikku, kuna meie keeles pole grammatikaliseerunud tulevikuvormi. Või veel parem näide on hiinlased, kus ka sama hästi kui ei ole grammatilist aegadeeristust, aga öelda, et nad minevikuga ja tulevikuga ei tegeleks, on pehmelt öeldes naiivne (muide, ka Pirahãde keel näib olevat tonaalne nagu hiina keelgi).

Huvitavam on eesti meediaski laineid löönud Everetti väide, et Pirahã keeles pole rekursiivsust, st. et ei saa moodustada lõputuid lauseid. Ka see pole minu meelest midagi hirmsat. Ka näiteks hiina keeles sageli kasutatakse teisi võtteid (nt parallelism), seal kus eesti keeles on põimlause. See on lihtsalt formaalne erinevus ja ma olen täiesti kindel, et Pirahãde keeles saab väljendada täpselt sama palju nagu igas teises keeles, st lõputult palju. Kui peaks nende keeles hakkama rääkima raketiteadusest, siis tuleks muidugi suur hulk terminoloogiat juurde mõelda, aga see on jällegi lihtsalt tehniline probleem. Ka keeltesse, kus raketiteadusest räägitakse, on need sõnad ja terminid mingil hetkel välja mõeldud-kinnistatud.

Hoopis teistlaadi kõnekaks aga näis filmi põhjal kiskuvat asjaolu, et Everetti rekursiivsuse puudumise väide läheb vastuollu Chomsky väitega, kelle järgi just rekursiivsus on keelele olemuslik. Chomsky on küll lingvistina küll pigem eilne päev, aga ometi on ta siiamaani väga mõjukas. Ja filmi põhjal tundub, et see mõju ei piirdu ainult lingvistikakogukonnaga, vaid ulatub mõjutama isegi riigiorganite otsuseid. Igatahes ei andnud Brasiilia indiaaniminister Everttile luba (mingi 2010 või millal see oli) järjekordselt Pirahãde juude minna, ehkki Everett ise tahab ja nemad tahavad. Muidugi on film tehtud Everetti positsioonilt, aga see oleks üks “Pealtnägija” teemasid.

Filmis on tema viimane külaskäik Pirahãde juurde. Kuna ta ise ei saanud luba uuesti minna, siis läheb võttegrupp sinna ilma temata. Ja leiavad eest hoopis teistsuguse kogukonna. Selgub, et valitsus on vahepeal neile peldikud ehitanud, geneka ja televiisori püsti pannud. See tundus küll groteskne. Everett oli neile tarinud hoopis teistsuguseid asju: õngekonkse, kangaid, kuivaineid. Teleka ees istmist ma progressiks ei nimeta. Elektri abil saab aga teha ka kiiresti malaariaproove – seda võiks ehk edasiminekuks nimetada. Ja püsti oli pandud ka kool, kus Pirahãdele õpetati portugali keelt. Muuhulgas arvsõnu, mida Pirahãde keeles polevat. See tundus tüüpilise kolonialismi kroonikana. Tähendab, ma ei jutlusta seda, et traditsioonilised kultuurid peaksid mingites reservaat-muuseumides elama, aga filmi põhjal tundus küll, et praegu käis see ehtsa modernistliku koloniaalmalli järgi. 

“Näljased meeled” Beatrix Schwehm rändraamatukogudest Keenias Somaalia piiri lähedal, Pakistanis ja Mongoolias. See oli huvitav ja liigutav, millise innuga eri paikade lapsed raamatuid lugesid. See teeb elu paremaks. See on oluline.

“Halabja – kadunud lapsed” (Akram Hidou) Saddami poolt teostatud 1988. a. massimõrvas Halabja linnas kadunuks jäänud lastest. Peategelased on üks, kes oli mõnekuusena kadunuks jäänud, üles kasvanud Iraanis kasuperes ja kelle bioloogilised vanemad üles leiti. Ja ühest mehest ja naisest, kellel oli kas kaks või kolm last kaduma läinud sel ajal ja kes on ühed otsijad-aktivistid. Mees, kes oli ministeeriumis kõrgel kohal töötanud, oli tulnud Halabjasse tagasi kooliõpetajaks ning kunstiga tegelema hakanud (skulptuur, maal, erinevad tehnikad). Ta ennast kunstnikuks ei pidanud; see oli suuresti leinaprotsess. Aga see oli huvitav, et kuidas lein oli – tundub – avanud uue või suikunud võime selles inimeses. 

“Miramen” (Khristine Gilard, Marco Rebuttini) oli rohkem kunstilise taotlusega, aga mul pole sellest suurt midagi öelda.

“Narmada” (Manon Ott, Grégory Cohen) Narmada jõest ja selle paisudest Indias ning sellega kaasnevatest probleemidest ja kodanikuvõitlustest. 

Ah soo, neljapäeva õhtul jõudsin näha veel ühe 8-minutilise lühifilmi "Takso" Uus-Meremaa ja Hiina taksojuhtidest. Uus-Meremaa osa oli huvitav. Hiina puhul oli ta teinud sellise nalja, et mõtles subtiitrid ise välja (ehkki tal oli nii kohapeal kui ka montaaži juures tõlk olemas, nii et ta teadis, mis nad räägivad). Iseenesest pole mul selle vastu midagi, aga see jäi natuke nõrgaks ja mul tekkis mõningaid kahtlusi režissööri heatahtlikkuse suhtes.