Teadusluule

Teadusluule Teadusluule on eriline tunnetusvorm. Ta on inspireeritud teaduslikest faktidest, tõlgendustest, teooriatest, terminitest, aga ta kasutab ja kombineerib neid teistmoodi kui teadus: teadusluule tõmbab nende vahele teistmoodi seoseid, tekitab uutlaadi tundeid ja tajusid, nihutab meid kui kogejat. Näiteks kuidas on kogeda maailma kingloomana? Kvargina? Või kui pelga välise sarnasuse alusel (nt kokkukõla) tuua kokku nähtusi ning avastada neis seejärel ka sisulisi seoseid. Ja juba lihtsalt see, kui teadusmõisted ja teooriad on asetatud luule konteksti, tekitab nihestuse, teistmoodi perspektiivi neile. See võib osutuda värskendavaks. See võib pakkuda teadlasele hõlpu tema igapäevatööst, stressist, teatud viisil uurimise pingest. See võib pakkuda luuletajale kergendust oma subjektiivsusest, isiksusepiirangutest, kui ta saab toetuda teaduse poolt välja toodud, tuvastatud, tähele pandud asjaoludele, isenditele. Juba ainuüksi see, kui võtta endale ülesandeks kirjutada luuletus näiteks mitokondrist, siis see ühest küljest ajendab luuletajat teadlase kombel mitokondri kohta rohkem teadmisi hankima (kui tal neid pole), aga teisest küljest ka neid teisel moel kokku tooma. Seda ei saa ette ütelda, mis moel, või anda mingit reeglit selle kokkutoomise kohta, aga see peaks olema selge, et mingid omad loogikad nendes luulelistes kokkutoomistes on, ja selle peab igaüks üles leidma. Ja isegi kui see ei õnnestu, st kui luuletust ei sünni, siis juba sellel pingutusel enesel, sellisel katsetusel võib olla oma väärtus. Hea teadusluule vabastab stereotüüpidest, mis sageli on teaduse ja luule kohta. Teadlased ja luuletajad ise teavad küll, kuidas teha head teadust või luulet, aga teineteise loomingu printsiipidest ei pruugi olla selget ettekujutust. Kui paluda teadlasel kirjutada luuletus siilist, siis ta võib lagedale tulla sisu ja vormi klišeedega (lapselik riim, päikeseloojangud-armsused), mille kohta luuletajad teavad, et see ei ole hea luule. Teisipidi võib luuletajatel olla ettekujutus teadusest kui kuivast, ebaisikulisest tegevusest, mis ehtsa teadlase puhul on aga tegelikkusest äärmiselt kaugel: teadlase jaoks on tema uurimine ülimalt mahlakas ning seostub tema väga isiklike huvide, sihtide, väärtustega. Nii teadlase kui ka luuletaja lähtekohast võib teadusluule olla värskendav ja arendav. Olgu et teadlane püüab oma uurimust esitada luule vormis või luuletaja püüab teadusest inspiratsiooni hankida. Nii et üks saab parema ettekujutuse heast luulest ja teine teadusest. Asi pole niivõrd mingite „nippide“ ja „võtete“ omandamises, vaid pigem selles, et just nimelt rääkida nähtustest võimalikult otse, ja võimalikult nüansikalt, võimsalt. Palju räägitakse teaduse populariseerimisest, mille sihis on tehtud suuri edusamme koolides, videotes, muuseumides jne. Esitada teadust kaasahaaraval, intrigeerival, huvitaval moel. Teadusluule aga populariseeriks teadust täitsa omal kombel: see ei tähenda lihtsamini mõistetavaks tegemist ega isegi lihtsal moel huvi äratamist, vaid toob teadus-asjad meile lähemale sel moel, et kehastab neid, laseb need luuletaja kehameelest läbi – nii et me näeme, kuidas kvark saab meile korda minna, kuidas saab tunda ja tajuda koos teistsuguse olendiga, kelle olemisviisi kohta me oleme suuresti teadmisi hankinud just teaduse abil. Luuletaja oma isikus näitab, kuidas need võivad isiklikult korda minna ja meie omaenda taju- ja tundeilma teisendada. Sellisena on sel oluline roll ka ökoloogilise teadlikkuse kasvatamisel. See kõik lisab õigustust teadusluulele, ent ometi ei piirdu tema – nagu üldse kunsti – tähendus ja tähtsus ühegi sellise tuvastatava „kasuga“, vaid ta on ka seesmiselt väärtuslik, tähtis, oluline, huvitav taiesena.