venerdì 17 aprile 2020

Andy Clark räägib endaga rääkimisest niimoodi:
„They found that most of the children's private speech (speech not addressed to some other listener) seemed keyed to the direction and control of the child's own actions, and that the incidence of such speech increased when the child was alone and trying to perform some difficult task. In subsequent studies (Bivens and Berk 1990; Berk 1994) it was found that the children who made the greatest numbers of self-directed comments were the ones who subsequently mastered the tasks best. Berk concluded, from these and other studies, that self-directed speech (be it vocal or silent inner rehearsal) is a crucial cognitive tool that allows us to highlight the most puzzling features of new situations and to better direct and control our own problem-solving actions.“ (Andy Clark, Being There, p. 195)
Ometi enda puhul täheldan, et kui palju ma ka end ei manitseks, noomiks, õhutaks, kehutaks, ähvardaks, meelitaks jne., siis enamasti pole sellest mingit tolku. Käsin endal püsti tõusta – aga võta näpust, ta (s.t ma) ei tõuse püsti (ehkki vahel muidugi ka tõusen püsti, lihtsalt iseenesest). Rääkimata sellest, kui annan endale korraldusi toituda tervislikumalt või olla üldse parem inimene. Ta (s.t ma), sindrinahk, vilistab selle peale. Püherdab edasi oma riisis ja pahedes. Kuigi mõnikord tõmban ta ka vahele. Ükskord ütlesin, et „ah, eks sa püherda siis“, aga see tegi ta rahutuks, hakkas kohe pärima, et mis lahti ja et kuhu kamandamine (meelitamine, õhutamine jne) jääb. Et tema ei saa muidu niisama püherdada, vaid ainult protestina vastupidise käsu peale. „Ära sa märgi!“ Ei osanudki enam kuidagi olla.

martedì 4 febbraio 2020

viirus

Üllak on inimtühi, väljas haudvaikne. Nii juba mitu päeva. Söökla töötab, üksikud inimesed laudade taga. Muud asutused on kinni. Tänavatel autosid praktiliselt ei ole. Plääžil pole hingelistki.
Viirus tuli just uue aasta ajal, nii et üliõpilased olid kõik koju sõitnud, ja nüüd ei lubata neil tagasi tulla. Semestri algus on määramata ajaks edasi lükatud. Turiste ka üllakusse ei lubata (muidu on neid karjakaupa). Inimtühi. Väga, väga veider vaatepilt.
Camus' "Katk" on mul lugemata, praegu oleks õige aeg.

giovedì 9 gennaio 2020

Tehnilised laiendused


1) Üks tehniline viis tunnetust laiendada on aparaadid, mis transponeerivad tajuväljast väljajäävat tajutavasse, nt madaldab ultraheli, nii et me seda kuuleme; ilmutab röntgenkiirte mõjul pinda, nii et sellele jääb nähtav kujutis, mis paneb ümber seda, mis mingi asja või keha sees; soojuskaamera, teleskoop, mikroskoop jne.
2) Teine viis on valemid. Valemite aluseks aga on – kui mõtleme lapsepõlve kooliajale – opereerimine konkreetsete asjadega. Viis õuna ja kaks õuna > 5 ja 2, ning opereerimine nendega, liitmine, lahutamine jne.
-Kuid säärase abstraheerimise võime peab meil juba ju ikkagi siis enne olemas olema, ehk et meil on arvu või ühiku „idee“ (ja võib-olla ka matemaatiliste operatsioonide idee).
-Abstraheerimisvõime on tõesti kohe olemas, aga et arvu või ühiku idee ei erine loomu poolest mistahes sõnast. Ütelda „tass“ või „üks“ on loomuldasa sama asi. Evolutsiooniliselt on käinud säärane üldistamine ja lihtsustamine – keel viib seda edasi, ning matemaatika keelevahekorra sees veel omakorda lihtsustab.
-Aga miks sa siis ei taha tunnistada selle loomuserinevust?
-See pole mul nii põhimõtteline küsimus, võib-olla võib tõesti ka keelevahekorra sees eristada selliseid järke. Ent säärane matemaatikagi jääb fundeerituks inimkehasse nõnda nagu keelgi.
-Kas mitte siiski ei tule eristada spetsiifilist matemaatikavõimet, kuivõrd juba loomadel tuvastatakse elementaarset loendamist jne.? Näiteks putukad, kes 11 või 13 aastat on mulla sees, ja siis ühtäkki tulevad kõik korraga välja (nii et nad salamisi „loendasid“ maapõues aastaid)? Või linnud, kes oma munade hulka teavad.
-Nojah, nii nagu ma praegu ütlesin, käiks matemaatikavõime samasse rubriiki emergeeruva keelevahekorraga. Ehk et lind oskaks latentselt loendada „üks (muna), kaks (muna)“, samas mõttes nagu ta latentselt oskaks ütelda „muna“. Aga...
-Kas nö kvantiteedi ja kvaliteedi tunnetamist ei tuleks eristada?
-Võib-olla. Kuid ma sõnastaksin selle pisut ümber. Esiteks, linnun või putukan teostet loendamine on ikkagi üsna kvalitatiivne ning sarnaneb pigem kvalitatiivse muljega, nõnda nagu ka inimene suudab pilgus korraga haarata ja eristada tavaliselt kuni seitset asja. Mis erineb sellest, kui eksplitsiitselt elemente loendatakse; nad avaldavad mõju oma „üldmuljega“. Aga teiseks ma pakuksin – olemata seda veel väga põhjalikult läbi mõelnud –, et kvaliteedi ja kvantiteedi mõiste võiks asendada – või neist fundamentaalsemana käsitada – intensiivsuse ja käesolu mõistega. Kvantiteet on maksimaalne käesolu, kõrvutuvus, homogeensus. Kvantiteet ju tähendabki homogeensete – või homogeensena võetud – elementide kogumit; kvaliteet aga märgib mingit heterogeensust. Nüüd aga käesolus võib olla kõrvuti laud ja tool, või uss ja kivi. Aga just nimelt, kui mul on erisugused asjad, siis see polegi kvantiteet, homogeniseensus (ehkki ma saan nad sellele viia: siin on „kaks asja“).
See temaatika on muidugi tohutult palju komplitseeritum. Näiteks kaoseteooria ju just nimelt tekitab nö arvude ja valemite abil heterogeensust. Seda ma aga võtaksin teaduse arendusena, mis nö võtabki sisse midagi sellest, mis enne oli välja jäänud. Mis liigub nö „intensiivse teaduse“ poole, nagu DeLandal.

venerdì 15 novembre 2019

keeleline vandalism

Järsku kangastus seik lapsepõlvest. See oli vanas korteris, kust me kolisime ära, kui ma olin 9-aastane, nii et see on terminus ante quem, aga millal täpselt, ei tea. Vihastasin millegi pärast kõigi ja kõige, kogu maailma peale, ja siis kättemaksuks võtsin ÕS-i ja kirjutasin selle esikaane peale kõik ropud sõnad, mida ma teadsin. Mäletan täpselt puhvetikappi, mille peal ta oli, ja raamatukaane tekstuuri. See oli Ultimate Crime, mida ma oskasin välja mõelda. Järgnevaid sündmusi ei mäleta, aga igatahes (ilmselt) ema kraapis need sealt kaanelt maha. Võimalik, et see ÕS-i köide on meil kuskil alles.
Vägisõnad keelekaanoni kuuel - see ongi story of my life.

domenica 27 ottobre 2019

Mis on kodu ehk iga inimene on muusik


Eluase, milles oled pikalt elanud, saab omaseks. Sa tead, millist häält teeb lüliti ja kuidas ta käib, millise tundega, vastupanuga, liikumisamplituudiga puudutusel. Samamoodi teised liikuvad asjad: lukud, uksed. Sa tead, tunned, haarad ennetavalt, milline on pindade värv ja tekstuur, mis häält ruumid teevad, kui sa neis ringi käid ja eri toimetusi teed, eri tingimustes, liikudes näiteks paljajalu või plätudes, avades ja sulgedes uksi ja lukke, asetades tuttavlikke asju siia või sinna. Kui tahad vett keeta, tead täpselt, mis tundega ja puuteaistinguga on veekeedukann, mitu sammu ja millist kehaliigutust on vaja kraanini jõudmiseks, kuidas käib kraan ja mis survet ta annab, milliste liigutustega paned ta alusele tagasi ja lülitad sisse ning millist häält ta tegema hakkab. Sa tead täpselt, kuidas su keha sobib su tuttavlikku eluasemesse, milliseid ja kui palju astumisliigutusi on seal vaja ümberpaiknemiseks, milliseid käeliigutusi tarvis seal asjade toimetamiseks, millist vastupanu – tekstuuri, värvimuljet, raskustaju jm – avaldavad asjad ja pinnad nendega või nendel lävides. Sa sobitud ruumidesse ja neis olevatesse asjadesse, sobitud nende liigenduste, soonestikega, oskad nõtkelt ümber käia nende hingustega – nii nende tahkuse ilmutatud võimaldavustega (mis on seotud sileduse, raskuse jm-ga) kui ka nende „käikudega“ (kuidas kraan või lukk „käib“). Sa tead, tunned ja haarad ette, mis helisid nad tekitavad (ja sina nendel), mis lõhnu ja värve nad sinusse saadavad. Nõnda liigud sa oma tuttavlikus eluasemes vilunult, omaselt, asjade liigendustesse hästi sobides. See ongi su kodu. See, kui keegi oskab mõnd muusikariista mängida, on sama asja spetsiifiline edasiarendus – vilunud meistri käes saab pill samamoodi omaseks ja ta oskab temasse hästi sobituda ning tekitada just neid helisid, mis tarvis. Oma igapäevases elus mängime ümbrust ja asju nagu muusikariista ning kaasolendid on nagu meie bändi-, koori- või orkestrikaaslased.
Selline tuttavlikkus võib laieneda ka muusse ümbrusse, kus sageli viibid. Kodu lähiümbrus, kodupood, lemmikpark, seenemets. Kui pikalt pole endises kodu-kohas, tuttavlikus paigas olnud, siis esialgu on natuke kangust ja jäikust – helid on harjumatud, kuigi tuttavlikud, keha ei sobitu hoobilt noisse liigendustesse (see võõristusefekt on eriti selge, kui külastada lapsepõlvekodu, kus pole pikalt oldud – eeskätt tunduvad kõik ruumid väiksemad ning ka lävimised vastavalt on teised). Muidugi, kui varasemad harjumused on juurdunud pika aja jooksul ning kui paus pole ka olnud väga pikk, siis see taaskohanemine käib ruttu ja peagi sa sobitud taas oma vanasse kodusse nõnda nagu tõmbaksid selga vana rõiva, mida pole ammu kandnud, aga mis peagi oma tuttavlikkust ilmutab.
Koduga seondub ka üldisem kodu-tunne, kodususe tunne, ent kui me pööraksime rohkem tähelepanu selle kehastunud alusele, siis me saaksime ehk kodu-mõistet mõnevõrra demütologiseerida.