Teadus

Ma olen teadusfilosoof. Reflekteerides selle üle, kuidas mulle meeldib asju ajada, siis näen, et ma laotan lahti nähtuse olulised mõõtmed, aspektid. See on eeskätt teaduslikult informeeritud; nende mõõtmete puhul ei ammuta ma filosoofia ajaloost, vaid teaduslikust teadmisest, nii palju kui see mulle kätte- ja arusaadav on. See, kuidas ma neid töötlen, seostan, esitan, on muidugi filosoofiaajalooliselt informeeritud: seal on Spinozat, Hegelit, Zhu Xid, Zhuangzid, Bergsoni, Deleuze’i jne. Aga see on mulle mõnus: uidata teaduskirjanduses ja siis sealt noppida, sellega mängida, seda prepareerida, arendada, inspireerida. Ma olen ju ka teadusluuletaja. Kas on keegi üldse diboorist varem luuletanud? Ma olen muidugi üksjagu lugenud filosoofiat, ja loen jätkuvalt, aga filosoofiaga on mu suhe teistsugune – mis on huvitav ja kõnekas, selle ma lihtsalt võtan teisendustega üle ja see saab mu enda mõtlemise osaks (sageli ma ka unustan ära, kust ma mida kokku laenanud olen); mis ei ole huvitav ja kõnekas, selle ma lihtsalt unustan. Eks ma olen muidugi ka filosoofiliste tekstide ja koguni tekstilõikude eksegeesi teostanud, aga see pole mu peamine inspiratsiooniallikas. Kuigi heideggeriaanina alustades just nimelt oli mu peamine huvi filosoofia ajaloos. See oli tükk aega huvitav, aga siis sumbus mu jaoks. Värsket õhku sain Deleuze'i, Bergsoni, Ruyeri, Simondoniga, kes on teadusele avatumad.