maailmafilm

Aastaid tagasi käisin Pärnu antropoloogiliste filmide festivalil, mitu aastat järjest. Tartu Maailmafilmil olen ka üritanud käia, aga tegemisi on nii palju olnud, et mõni aasta on üldse vahele jäänud, ja parimal juhul on ühe päeva välja venitanud. Tänavu venitas poolteist päeva. Ma pole suurem asi filmivaataja, aga on filme, mille vaatamine on olnud seda intensiivsem. Konkreetselt antropoloogilised filmid nagu annavad midagi, mida muidu ei saa - maailma faktilisust, mida ise välja ei mõtle. Aga see erinevuse nägemine-adumine on kaudselt mõtlemise materjaliks ja viljastajaks. Mingil moel mõjub väga hästi.
Festivalile saadeti 1000 filmi, millest on välja valitud 50-60 ja tase on nii hea, et enam-vähem kinnisilmi võib vaatama minna. Õppejõuna ma muidugi ei saagi sättida visiiti filmide järgi, vaid selle järgi, millal tulla saan. Eilsed filmid olid huvitavad, aga tänane "Meister ja Divino" oli eriti huvitav, taandamatu ambivalentsiga väga mitmel tasandil.
Filmi peategelased on Adalbert Heide ("Meister"), saksa misjonär, kes elab Brasiilias Xavante hõimu juures 1957. aastast peale ja on neid aastakümneid filminud, ja Divino Tserewahu, kes on Xavante päritolu filmitegija. Esiteks on ambivalentne misjonäri tsiviliseeriv roll, nagu ikka. Ta toob kaasa tehnilist progressi - traktor, buss - ning koostab Xavante keele grammatika ja tõlgib kõik liturgiatekstid ära. Selle kõige mõju objektiivseks hindamiseks film palju materjali ei anna. Dokumentalistina on Adalbert ka aastaid tegev olnud, ja ta on oma materjali ka filmideks monteerinud - aga kõik on ta vist teinud sahtlisse ja vb kohalikuks tarbimiseks, külas nädalavahetusel näitamiseks. Nendes on nii etnograafilist salvestustööd kui ka naeruväärset indiaanlasemängimist. Ei saa ka õieti aimu, kui palju Xabanted teda mõjutanud on - on paar vihjet kohalikule oludele mugandatud armulauatseremooniast ja kohaliku päikesekultuse ülevõtmisest (kui päikese sisse on seinamaalil pandud Jeesus), ja ta näib olevat suhteliselt tolerantne sünkretismi suhtes, aga väga tugevate statementidega ei esine. Ta näib olevat mingisugune segu konservatiivsusest ja relax hoiakust.
Divino oli kunagi altaripoiss ja hakkas Adalberti mõjul ise filmima; hiljem õppis vist põliselanikele mõeldud filmikoolis edasi ja ta esindab moodsamat hoiakut; ta on omakorda olnud eeskujuks teistele Xavantedest filmitegijatele. Ta paistab kodus nii Xavante asjas kui moodsas maailmas - ehkki päris täpselt pole aru saada, kuidas Xavantede argielu välja näeb, kui "moderniseeritud" see on. Kõige põnevam oli Divino ja Adalberti vahekord, mis oli segu võistlusest, respektist, tögamisest ja vist ka mingitest etteheidetest, mis aga jäid ebamääraseks. Peaks uuesti nägema, siis saaks täpsemalt aru anda.
Nüüd kavatsen vaadata veel ühe filmi algust ja siis tõmban joone alla. Ei tea, ehk tulevikus saab pikemalt siin festivalil olla. See on väga hea ja tasemel asi.