Kombed ja muusika

     Hiina traditsioonilise mõtlemise järgi on ühiskonna aluseks “kombed” (li3禮) ja “muusika” (yuè 樂). Konfutsiaanliku kaanoni nn. viie raamatu hulka kuuluva “Kommetekogumiku” (Liji) muusikateemaline peatükk (nr 19, “Yueji”) ütleb niimoodi, et muusika tuleb seestpoolt ja kombed väljastpoolt (樂由中出，禮自外作). Muusika alus on vaikus või paigalseis (靜), kombed lähtuvad mustrist ehk kultuurist (文). Kokkupuude asjadega emotsionaalselt liigutab meelt (感) ja paneb ta “liikuma” (動), nii et tekivad eelistused ja vältimised (好惡), mis võivad oma erapoolikuses ühiskondlikku läbikäimist pärssima hakata, muuta inimesed ohjeldamatuks ja teisi mittearvestavaks, nii et “tugevamad kiusavad nõrgemaid, enamus türanniseerib vähemust, targad tüssavad rumalaid, pealetükkivad kimbutavad tagasihoidlikke, haiged ja vigased ei saa abi, vanurid, lapsed, orvud ja vallalised ei leia asu” (強者脅弱，眾者暴寡，知者 詐愚，勇者苦怯，疾病不養，老幼孤獨不得其所), st. ähvardab ühiskondlik lihtsustumine. Selle ärahoidmiseks muusika reguleerib eelistusi ja vältimisi.

      Muusika põhifunktsioon on niisiis ühendav, kokkutoov (同). Sellisena aga ähvardab ta jällegi ära kaotada erisusi ja muuta kõik üheks “voolavaks massiks” (流). Selle tasakaalustamiseks on kombed, mis hoiavad erinevusi (異), mis tulevad väljastpoolt (vanemate ja laste, ülemuse ja alluva, mehe ja naise ning sõprade vahel). Kui muusika “ühitab tundeid” (合情), siis kombed “kaunistavad paistet” (飾貌) ehk seda, kuidas inimene suhtleb ümbrusega ja eeskätt teiste inimestega. Kommetega õpitakse valitsema oma keha (治躬) ja see teeb inimese väärikaks ja austatavaks (莊敬). Kui inimene oma väliselt paistelt on kasvõi korraks (斯須) mitteväärikas ja mitteaustatav, siis poevad tema meelde minnalaskmine ja loidus (易慢). Samamoodi kui ta on oma meeles kasvõi korraks ilma harmoonia (和) ja rõõmuta (樂), siis muutub tema meel labaseks ja petturlikuks (鄙詐).

     Teisisõnu, muusika ja kombed nõuavad teatavat harimist ja harjutamist, aga seda ei käsitleta niivõrd sundimisena või ajamisena (“pedagoogia” kui laste ajamise-karjatamisena), vaid nagu kasvava taime eest hoolitsemisena. Muusika puhul on oluline saavutada kergus või hõlpsus (易) ja kommete puhul lihtsus (簡). Muusika on rõõm, nagu leidsid juba hiina kirja leiutajad, kui nad panid neid kaht erinevat sõna (tänapäeva häälduses vastavalt yuè ja lè) tähistama ühe ja sama kirjamärgi (樂) – ja seda seost on lakkamatult rõhutatud tänapäevani.

vägi

Sõna “vägi” näib eesti keeles tähendavat eeskätt intensiivsust. “Väga” oli algselt “väega” ja see on praegu tavaline sõna mingi omaduse või tegevuse intensiivsuse märkimiseks: väga ilus (intensiivselt ilus), väga kiiresti (intensiivse kiirusega). “Vägev” on üldine kirjeldus intensiivsuse kohta. See intensiivsus võib olla nii heaks kui halvaks. On “vägijook” (intensiivne, intensiivsust genereeriv jook), “vägisõna” (intensiivne sõna), “vägilane” (kes on ühest küljest füüsiliselt võimas, aga kes oskab ka selle abil suuri asju korda saata). “Vägi” näib ka märkivat teatavat paljust, mis kätkeb intensiivsust. Näiteks kui ütelda “poistejõuk” või “poistekamp”, siis pigem seostub see homogeense löögirusikaga, ühetaoliste käitumismustritega. Aga mõnevõrra arhailiselt kõlav (ehkki veel minu ema kasutas sedasorti väljendeid) “poistevägi” manab silme ette seltskonna, kus igaüks on isemoodi ja kus ühtsus on genereeritud sellesama erisuse pinnalt, st. et need kuidagi kõlavad kokku, täiendavad üksteist, võimendavad. Poistevägi on intensiivne seltskond. Kas niimoodi võiks ka eristada “sõjaväge” ja “armeed”, millest esimene põhineks heterogeensusel ja teine homogeensusel? Intensiivsus võib olla moraalselt halvaks: kui sõna “vägivald” on veel võimalik positiivselt tõlgendada (näiteks panna see tähistama olukorda, kus intensiivsus kaasa haarab ja paneb koondama jõude ja tegema midagi, milleks muidu suuteline poldud – st kus mingi väline liikumine paneb meid seespidiselt resoneeruma, võimenduma, intensiivistuma; vastandina pelgalt väliselt sunnile, mis lömastab, lihtsustab, hävitab meid), siis “vägistama” on otseselt negatiivne (kui oma väge kasutatakse teise ahistamiseks). Neid näiteid võiks veel palju tuua. Teha väe-filosoofiat tähendab eeskätt lähtumist intensiivsustest.