lunedì 25 marzo 2013

via crucis, vox clamantis


Käisin kuulamas Liszti Via crucis’t. Klaveril Jean-Claude Pennetier, koor Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve. Ürituse FB lehekülg.

Teos jaguneb loomuldasa kolme ossa.
1) Esimene on jõuline, rammusate bassidega, paljude forte’dega. Kõige rammusama koha peal tabas mind kevadine köhahoog. Tormiline muusika liigutab ka keha tormakalt. Selle kulminatsiooniks on ristisurm ja sõnad Consummatum est. Siin kõik teravneb, koondub, tasaneb. Esimesel korral meeshääl, siis korduses naishääled, tõustes-hajudes peenikesena nagu hing taeva.
2) Teine on väga vaikne. Seda kuulates jäävad keha ja meel tasaseks, vaikseks, saavad tundlikuks, nii et palju muusikat polegi vaja, piisab mõnest noodist, markeerimaks-moduleerimaks kestust. Hingaminegi muutub vaevumärgatavaks. Kontemplatsioon. Sain aru, et selle koha peal läks mõnedel igavaks. Mind see ei häirinud, mul läks aina huvitavamaks, peenemaks.
3) Lõpus väiksem osa on rõõmutõotus, esimest korda tantsisklevate nootidega, aga mitte veel juubeldavalt, vaid hillitsetult. Kuni lõpus sõnadeni Ave, crux! Sellise ümara häälega – selles mõttes, et mitte lihtsalt üks noot ja üks sõnum, vaid avarduvana. Jõudukätkevana nagu viljatera või seemneidu – st mille vägi pole veel nähtaval, vaid aimatav varjatuses.
See oli tõepoolest astmeline kontemplatsioon. Pärast kontserdi lõppu ei tahtnud ennast kuidagi liigutadagi, see tundus liiga robustne. Nii et ma olin vist ainus, kes ei plaksutanud – aga mitte vähem kui kiitusena, vaid rohkem kui kiitusena. Muusika-teekond oli liiga tugevat mõju avaldanud, et ma suutnuks kohe kätega vehkima hakata ja toda suhteliselt barbaarset heli tekitada. Ega ma plaksutamist pahaks ei pane ega pannud – ikka on hea muusikutele kuidagi oma tänulikkust näidata. Aga mul oli vaja adaptatsiooniperioodi. Kui siis lõpuks kontsert päris läbi sai ja ma püsti tõusin, oli tunne nagu kosmosereisilt naastes, kui tuleb jälle õppida maakamaral liikuma.
Mul pole kahjuks mõisteid ja teadmisi, et kuuldut ja muljet täpsemini kirjeldada, aga üks asi köitis mu tähelepanu. Mulle tundus, et pianist käis pedaaliga erakordselt peenelt ümber, nii et oli hulgaliselt täisheli ja juba katkestatud heli vahepealseid helisid. St see periood, mil heli pedaalisummutuses sumbub, see viiv, mil ta hajub vaikusse. See oli väga peen, tukslik. Umbes sama efekt mikrotasandil, mis makrotasandil oli esimese osa kulminatsioonipunktis ja selle jätkuna teises osas.
Ma kuulsin lauljate ja dirigendi mõtet. Ei piisa sellest, et laulda õigeid noote õige tugevusega õigesti järjestatult ja isegi õige tundetooniga. Vaid on vaja ka seda, mis jääb teispoole häält ja tunnet. Vaja on nö mõtet, mis pole kitsalt muusikaline ega ka keeleline (st. sõnastatud ja väljaöeldud, sõnastatav ja väljaöeldav). Seda mõtet ma kuulsin.
Mulle tundus jälle, et nö süvamuusika kuulamiseks ei tule teha mitte niivõrd “rohkem” (tähendab, võib ka nii, aga see on minu jaoks teine inimtõug, need, kellel on mingisugune muusikaline haridus), vaid pigem “vähem”. Jätta tegemata hulk tavamõtteid ja muresid, lisa-, kõrval-, juurdemõtteid – ja lihtsalt kuulata ja nö läbi katsuda ja läbi elada, elada läbi. See oli värskendav ja ülendav.
Aitäh.

sabato 2 marzo 2013

Kaunas, aruanne


Käisin 1. märtsil ühepäevasel Balti Hiina-uurijate konverentsil Kaunases. Ettekannetega esinesid kolm eestlast (peale minu veel Märt Läänemets ja Urmas Pappel), kaks lätlast (Frank Kraushaar ja Kaspars Eihmanis), trobikond leedulasi ja kaks eakat uurijat USA-st, kellest üks oli nime järgi otsustades leedu päritolu ja teine tema kolleeg samast ülikoolist. Kaspars rääkis Mou Zongsan’i Laozi ja Zhuangzi lugemisest. MZ on üks mõjukamaid kaasaja Hiina mõtlejaid. Märt rääkis tänapäeva HRV poliitikas ühe lipukirjana kasutatava väljendi 和而不同tagamaadest. “Vestetes ja vestlustes” on öeldud, et õilis on he, aga mitte tong; tava- ehk “väike” inimene aga on tong, aga mitte he. Tong tähendaks samastumist, identsust, aga he harmoniseerimist, erinevuste vahelist läbikäimist. St väike inimene suudab lõimida ainult seda, mis on temaga samane, ja kõik mida ta lõimib, muudab ta samaseks. Õilis aga suhestub erinevuse pinnalt, paneb omavahel läbi käima erinevused, lõimib erinevat. Nii et ilus loosung: “panna omavahel läbi käima erinevusi, aga mitte samastada ega ühetaolistada neid”. Kuidas see tegeliku praktikaga, elutegelikkusega seostub, on juba iseasi. Noor uurija Aušra Vrubliauskaite rääkis Zhuangzi keelest ja selle erinevatest retoorilistest etappidest, dekonstrueerivast ja teistmoodi rekonstrueerivast jõust. Konverentsi korraldaja, filosoofiataustaga Agne Budriunaite rääkis kulgemise etappidest “lõpeta üritamine; lõpeta lõpetada-üritamine; lõpeta lõpetamine”. Või peata. Kõlas zen’ilikult. Peatamise ehk lõpetamise ()  on Hiinas lai ja vana värk; seda saaks illustreerida ohtrate näidetega väga erinevatest allikatest (Daxue 止於至善, Zhuangzi, jpt). Vytis Silius rääkis konfutsiaanliku eetika ja aristotelliku vooruse-eetika suhetest. Loreta rääkis kellestki kummalisest new-age’i tegelasest nimega Alex Anatol ja tema taoistlikust “ideaalsest päevast”. Frank Kraushaar analüüsis kolme Li He luuletust. Tal on samasugune peen luuletunnetust nagu Alaril ja ma alati naudin nende mõlema kuulamist. Nad panevad teksti helisema, laulma.
Üldiselt väärib märkimist, et väga mitmed ettekandjad olid filosoofiataustaga ja üldse oli konverents mõttetihedam kui näiteks suvine “kombinaatüritus” Pariisis, kus oli oma tosin paralleelsessiooni, millest koguni kaks kandsid pealkirja “filosoofia”, aga filosoofiast otseselt ei räägitud üheski neist (vähemasti neis, kus ma käisin, ja nii palju kui ma teiste pealkirjade ja resümeede järgi otsustada võisin). Leedu üritus läks selles suhtes hästi korda. Ja ka korralduslikult kõik laabus. Ajakava vaadates tundus see alguses pöörane, aga polnudki nii hull. Kohvipausi ajal sai küpsiseid, lõuna ajal sooje võileibu ja õhtul oli dinee. Tühi riisikott ei seisa püsti. Konverentsisaal oli viimase peal, tehniliselt ja toolimugavuselt. Igaühel pehme tugitool, mikrofon nina ees, pistik laua all. Ainult wifi parooli miskipärast keegi ei teadnud. Muid kuulajaid, st eeskätt üliõpilasi, oli vähevõitu, mingi kuue ringis.
Igatahes inimesed said jälle kokku. Loodetavasti hakkame neid regulaarselt korraldama, järgemööda kolmel maal. Kõige parem oleks muidugi selline üritus teha kahe-kolmepäevane ja kuskil linnast väljas.