via crucis, vox clamantis

Käisin kuulamas Liszti Via crucis’t. Klaveril Jean-Claude Pennetier, koor Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve. Ürituse FB lehekülg.

Teos jaguneb loomuldasa kolme ossa.

1) Esimene on jõuline, rammusate bassidega, paljude forte’dega. Kõige rammusama koha peal tabas mind kevadine köhahoog. Tormiline muusika liigutab ka keha tormakalt. Selle kulminatsiooniks on ristisurm ja sõnad Consummatum est. Siin kõik teravneb, koondub, tasaneb. Esimesel korral meeshääl, siis korduses naishääled, tõustes-hajudes peenikesena nagu hing taeva.

2) Teine on väga vaikne. Seda kuulates jäävad keha ja meel tasaseks, vaikseks, saavad tundlikuks, nii et palju muusikat polegi vaja, piisab mõnest noodist, markeerimaks-moduleerimaks kestust. Hingaminegi muutub vaevumärgatavaks. Kontemplatsioon. Sain aru, et selle koha peal läks mõnedel igavaks. Mind see ei häirinud, mul läks aina huvitavamaks, peenemaks.

3) Lõpus väiksem osa on rõõmutõotus, esimest korda tantsisklevate nootidega, aga mitte veel juubeldavalt, vaid hillitsetult. Kuni lõpus sõnadeni Ave, crux! Sellise ümara häälega – selles mõttes, et mitte lihtsalt üks noot ja üks sõnum, vaid avarduvana. Jõudukätkevana nagu viljatera või seemneidu – st mille vägi pole veel nähtaval, vaid aimatav varjatuses.

See oli tõepoolest astmeline kontemplatsioon. Pärast kontserdi lõppu ei tahtnud ennast kuidagi liigutadagi, see tundus liiga robustne. Nii et ma olin vist ainus, kes ei plaksutanud – aga mitte vähem kui kiitusena, vaid rohkem kui kiitusena. Muusika-teekond oli liiga tugevat mõju avaldanud, et ma suutnuks kohe kätega vehkima hakata ja toda suhteliselt barbaarset heli tekitada. Ega ma plaksutamist pahaks ei pane ega pannud – ikka on hea muusikutele kuidagi oma tänulikkust näidata. Aga mul oli vaja adaptatsiooniperioodi. Kui siis lõpuks kontsert päris läbi sai ja ma püsti tõusin, oli tunne nagu kosmosereisilt naastes, kui tuleb jälle õppida maakamaral liikuma.

Mul pole kahjuks mõisteid ja teadmisi, et kuuldut ja muljet täpsemini kirjeldada, aga üks asi köitis mu tähelepanu. Mulle tundus, et pianist käis pedaaliga erakordselt peenelt ümber, nii et oli hulgaliselt täisheli ja juba katkestatud heli vahepealseid helisid. St see periood, mil heli pedaalisummutuses sumbub, see viiv, mil ta hajub vaikusse. See oli väga peen, tukslik. Umbes sama efekt mikrotasandil, mis makrotasandil oli esimese osa kulminatsioonipunktis ja selle jätkuna teises osas.

Ma kuulsin lauljate ja dirigendi mõtet. Ei piisa sellest, et laulda õigeid noote õige tugevusega õigesti järjestatult ja isegi õige tundetooniga. Vaid on vaja ka seda, mis jääb teispoole häält ja tunnet. Vaja on nö mõtet, mis pole kitsalt muusikaline ega ka keeleline (st. sõnastatud ja väljaöeldud, sõnastatav ja väljaöeldav). Seda mõtet ma kuulsin.

Mulle tundus jälle, et nö süvamuusika kuulamiseks ei tule teha mitte niivõrd “rohkem” (tähendab, võib ka nii, aga see on minu jaoks teine inimtõug, need, kellel on mingisugune muusikaline haridus), vaid pigem “vähem”. Jätta tegemata hulk tavamõtteid ja muresid, lisa-, kõrval-, juurdemõtteid – ja lihtsalt kuulata ja nö läbi katsuda ja läbi elada, elada läbi. See oli värskendav ja ülendav.

Aitäh.