Kaunas, aruanne

Käisin 1. märtsil ühepäevasel Balti Hiina-uurijate konverentsil Kaunases. Ettekannetega esinesid kolm eestlast (peale minu veel Märt Läänemets ja Urmas Pappel), kaks lätlast (Frank Kraushaar ja Kaspars Eihmanis), trobikond leedulasi ja kaks eakat uurijat USA-st, kellest üks oli nime järgi otsustades leedu päritolu ja teine tema kolleeg samast ülikoolist. Kaspars rääkis Mou Zongsan’i Laozi ja Zhuangzi lugemisest. MZ on üks mõjukamaid kaasaja Hiina mõtlejaid. Märt rääkis tänapäeva HRV poliitikas ühe lipukirjana kasutatava väljendi 和而不同tagamaadest. “Vestetes ja vestlustes” on öeldud, et õilis on he, aga mitte tong; tava- ehk “väike” inimene aga on tong, aga mitte he. Tong tähendaks samastumist, identsust, aga he harmoniseerimist, erinevuste vahelist läbikäimist. St väike inimene suudab lõimida ainult seda, mis on temaga samane, ja kõik mida ta lõimib, muudab ta samaseks. Õilis aga suhestub erinevuse pinnalt, paneb omavahel läbi käima erinevused, lõimib erinevat. Nii et ilus loosung: “panna omavahel läbi käima erinevusi, aga mitte samastada ega ühetaolistada neid”. Kuidas see tegeliku praktikaga, elutegelikkusega seostub, on juba iseasi. Noor uurija Aušra Vrubliauskaite rääkis Zhuangzi keelest ja selle erinevatest retoorilistest etappidest, dekonstrueerivast ja teistmoodi rekonstrueerivast jõust. Konverentsi korraldaja, filosoofiataustaga Agne Budriunaite rääkis kulgemise etappidest “lõpeta üritamine; lõpeta lõpetada-üritamine; lõpeta lõpetamine”. Või peata. Kõlas zen’ilikult. Peatamise ehk lõpetamise (止)  on Hiinas lai ja vana värk; seda saaks illustreerida ohtrate näidetega väga erinevatest allikatest (Daxue 止於至善, Zhuangzi, jpt). Vytis Silius rääkis konfutsiaanliku eetika ja aristotelliku vooruse-eetika suhetest. Loreta rääkis kellestki kummalisest new-age’i tegelasest nimega Alex Anatol ja tema taoistlikust “ideaalsest päevast”. Frank Kraushaar analüüsis kolme Li He luuletust. Tal on samasugune peen luuletunnetust nagu Alaril ja ma alati naudin nende mõlema kuulamist. Nad panevad teksti helisema, laulma.

Üldiselt väärib märkimist, et väga mitmed ettekandjad olid filosoofiataustaga ja üldse oli konverents mõttetihedam kui näiteks suvine “kombinaatüritus” Pariisis, kus oli oma tosin paralleelsessiooni, millest koguni kaks kandsid pealkirja “filosoofia”, aga filosoofiast otseselt ei räägitud üheski neist (vähemasti neis, kus ma käisin, ja nii palju kui ma teiste pealkirjade ja resümeede järgi otsustada võisin). Leedu üritus läks selles suhtes hästi korda. Ja ka korralduslikult kõik laabus. Ajakava vaadates tundus see alguses pöörane, aga polnudki nii hull. Kohvipausi ajal sai küpsiseid, lõuna ajal sooje võileibu ja õhtul oli dinee. Tühi riisikott ei seisa püsti. Konverentsisaal oli viimase peal, tehniliselt ja toolimugavuselt. Igaühel pehme tugitool, mikrofon nina ees, pistik laua all. Ainult wifi parooli miskipärast keegi ei teadnud. Muid kuulajaid, st eeskätt üliõpilasi, oli vähevõitu, mingi kuue ringis.

Igatahes inimesed said jälle kokku. Loodetavasti hakkame neid regulaarselt korraldama, järgemööda kolmel maal. Kõige parem oleks muidugi selline üritus teha kahe-kolmepäevane ja kuskil linnast väljas.