Pöögelmann ja teised

Pöögelmann kõndis mööda tänavat. Ansip tuli vastu. Pöögelmann astus vasakule, Ansip astus paremale. Põrkusid peadpidi kokku.
Kingissepp kõndis mööda tänavat. Ansip tuli vastu. Kingissepp astus vasakule, Ansip astus paremale. Põrkusid peadpidi kokku.
Anvelt kõndis mööda tänvat. Anspi tuli vastu, pea muhke täis. Nägi juba kaugelt, et Anvelt tuleb, keeras otsa ümber.
Ansip kõnnib mööda tänavat. Laar tuleb vastu. Ansip astub paremale, Laar astub paremale. Astuvad teineteisest mööda. Teregi ei ütle.
Selle peale pööras Pöögelmann end hauas ringi. Kingissepp pööras ka hauas ringi. Anvelt käratas: “Poisid, hauas ka rahu ei saa!” ja läks tänavale patseerima.

filosoofia, rituaal

Ma ei näe, kuidas teoloogial oleks oma uurimisvalda; minu meelest laguneb see filosoofia ja ritualistika (või liturgika) vahel, pluss igasugused abiteadused. Teoloogilisel süsteemil on väärtust kas selles mõttes, et ta loob olulise mõistevälja (olles seega filosoofia) või kuidagimoodi aitab meie praktikale kaasa (liitudes liturgikaga).
Teoloogiat võiks sellisel juhul piiritleda liturgikaga, aga nii mõiste etümoloogia (theos + logos, jumalatest rääkimine) kui ka selle traditsiooniline kasutusviis ei sobi sellega hästi kokku.
Kui teile tundub teistmoodi, kirjutage kommentaar.

udmurt sjamen

Hakkasin õppima udmurdi keelt. Mõni on selle peale küsinud, mis kasu sellest on. See väljendab keele taandamist kommunikatsioonivahendiks – mille vastu Heidegger sõdis. Siis võib tõesti küsida, milleks õppida keelt, mille rääkijate arv on suhteliselt väike ja mis pole ÜRO-s oma poliitilise formatsiooniga esindatud. Aga keel ei ole esmalt kommunikatsioonivahend, vaid maailma avanemise koht, “olemise koda”, nagu Heidegger ütleb. Kui õpid uue keele, õpid ka uue maailma, või transformeerid maailma, kus elad. See ei puuduta esmalt seda, mis on antud, vaid “selle” andumist ennast, enese-andmist.
Udmurdi keele õppimisega kaasneb veel see asjaolu, et eesti keel on temaga geneetiliselt seotud. Mida tähendab “geneetiline seos”? Seda, et on mingi asjade väljendamise viis, mingid põhimodulatsioonid, põhihelistik, ja “sugulaskeeled” on selle erinevad arendused, n-ö erinevad soolod teatava ühtsusega heliteoses. Ni et udmurdi keelt õppides õpin ma ka eesti keelt – tasandil, kuhu ma iial ainult eesti keele vahenditega ei pääseks. Ja minu puhul pole küsimus ka ainult “eesti” keeles – see on lihtsalt üks keel teiste seas – vaid emakeeles. Udmurdi keelt õppides räägin ma emaga keeles, mida räägitakse enne üsast väljumist.
(Ma ei taha öelda, et üks keel osaleks ainult ühes heliteoses, nt. eesti keel teiste läänemeresoome või soomeugri keelte ooperis; keel osaleb korraga mitmes heliteoses, eesti keel väga selgelt ka läti-leedu, vene, saksa, rootsi muusikas, aga ta teeb seda erineval moel. Eesti-udmurdi sümfoonia kõlab selles jõulisemalt kui enamik teisi. Aga muide, kallid lugejad, kui paljud teist läti keelt oskavad? Kui udmurdi keel on sugulaskeel, siis läti keel on meie hõimlaskeel. Milline muusika!)

anne

Minu jaoks ei ole sõnadel “andekus” või “andetus” mingit tähtsust. Põhiline on üks, pühendumine. Kui sa pühendud, siis varem või hiljem kannab see vilja. “Andekus” tähistab lihtsalt seda, et viljad tulevad ruttu. Aga kui sel pole jätku, siis polnud sel kiirel algusel peaaegu mitte mingisugust tähtsust. Ja me näeme tihti, kuidas liiga kiire algus on kahjuks tulnud. Anne ja andetus on loba. Parimal juhul käib see mingisuguste antuste, lähtetingimuste juurde, aga iseeneses pole neil mingit tähendust. Tuleb vaadata, kes, kas, kuidas millele pühendub. Alles siis on näha tõelisi elavaid liikumisi, kasvamisi, muutumisi.

keel

Teose "Evolutionary emergence of language" ainetel:
kognitsioon ja kommunikatsioon on lahknevad funktsioonid ja nad alluvad vastandlikele valikusurvetele: esimene suurendab kohasust ka võistluslikkuse tingimustes, aga teine mitte. Sestap on vaja olukorda, kus oleks turvaline keskkond. Näiteks üks ahvipärdik annab signaali "niisama mäng" ja teised vastavad samaga. Usaldavad, lobisevad. Erilist tähtsust sel jutul ei ole, aga just seepärast saabki ta kesta.
Niisiis, keelt peksti enne kui tekkis keel. Või: keel on tekkinud keele peksmisest. Kõigepealt oli vaja tükk aega - küllap aastatuhandeid, kümneid aastatuhandeid - enne kui keel oli piisavalt pehme, et ta inimesest keeleolendi tegi.
Veel: Heideggeri järgi tühi loba ja keelepeks eemaldab meid päristisest olemisest, südametunnistuse kutsest, surma poole olemisest jne. Aga eelneva põhjal tuleb välja, et just keelepeksmise ja tühja loba kaudu on üldse hakanud kummitama mingid päristised olemised, kõmisema südametunnistuse kutsed ja jõurama-urama surma mõrra.

läbi ja läbi

Mis maailmas-olendites on vääriline, see lõimub läbivaatuses, mis aga jääb nõrgaks, see lihtsalt laguneb, läheb muuks otstarbeks. Jumalik hoolimatus; olendid mõõdavad endale ise jumaliku mõõdupuuga oma saatuse.