rõõm ja muusika

18. aprillil oli Nigulistes Iegor Reznikoffi kontsert. Ümisesin seal burdonistina kaasa. Me saime väga napilt harjutada, nii et selle kohta tuli meil isegi hästi välja. Ehkki vajusime aeg-ajalt ära. Aga ujusime välja. Ma olen muidu eluaeg laulnud ainult mitteametlikult. Lapsena Uues Maailmas peldikus – oli meil selline kõrge laega akendeta sügava kumeda kajaga kemmerg, kus ma laulda armastasin. Ja hiljemgi niisama omaette. Ametlikust laulmisest ei tea ma midagi. Mine tea, vahest on isegi hea, sest Reznikoffi laulmine on naturaalne, mittetempereeritud. Mulle ongi see istunud väga loomulikult, ja ma ei pea mingeid harjumusi ümber harjutama. Laulmine on minu jaoks alati olnud keha võnkumine samavõrd kui hääle võnkumine. Loomulikus skaalas on need võnkumised ka ilmselt loomulikumad. Mul on tunne, et see korrastab keha ja meelt. Eks häält tekitades keha ju võngubki, ja kui võnkumised omavahel väga hästi sobivad, siis see peaks kehale hästi mõjuma ja teda rõõmustama (Pirjo muide hakkaski burdoonilaulmise ajal itsitama: ta ise ütles pärast, et olukorra koomilisusest, aga mine tea, võib-olla hoopis ta keha rõõmustas ja selle õigustamiseks mõtles teadvus koomika juurde). Keha ja meel aga on üks ja sama asi. Nii et kui keha harmoniseerub ja rõõmustub, siis peaks ka meel seda tegema.
Nõnda ka laulmise ajal tunnetasin oma keha võnkumist, ja tema koosvõnkumist teiste lauljate, kirikuruumi ja lauluga. Igatahes kui maha istusin, siis polnud kehas mitte mingisuguseid pingeid (nagu ühelt mitteametlikult lauljalt pärast esinemist eeldada võiks), hingamine oli vagur-vagur, ja esimese sissehingamise tegin alles mingi poole minuti pärast. Justkui oleks mõtlustanud.

David Rothenberg

8. aprillil esines Tartus zoosemiootika konverentsil David Rothenberg. Üks paremaid esinemisi, mida ma üldse kunagi kuulanud olen. Tegemist on klarnetimängijaga, kes on välja andnud hulga džässiplaate. Aga muuhulgas on musitseerinud ka koos loomade ja lindudega. Mitte niisama loonud muusikat nende häälitsustest inspireerituna, vaid tõepoolest koos nendega. Oma esinemises näitas ta videosid, kuidas ühel juhul musitseeris koos ühe rästalisega ja teisel juhul küürvaalaga. Muusika sündis tõepoolest nende kahe (st. inimese ja ühel juhul linnu ja teisel juhul vaala) koostööst, nii et kumbki tõi sisse oma motiive ja üks kohanes teisega ning üks pluss üks võrdus kolm. David näitas ka arvutist salvestisi visuaalsel kujul, kus klarnetisti ja linnu/looma teineteisega sobitumine oli detailselt näha. Näiteks vaaladel olevat raske püsida ühel noodil, aga vastuseks Davidi klarnetimängule produtseerisid nad mingi analoogia sellele, nii et nad võnkusid ühe noodi ümber üles-alla. Aga muidugi ei piirdunud nende koostöö selle tõigaga, vaid on tohutult palju keerukam ja huvitavam.
See oli erakordselt sümpaatne selle poolest, et siin polnud elusolend pelgalt (uurimis-) objekti rollis, vaid oli ise tegija, ja sealjuures loominguline tegija. Ja oli tohutult meeldiv näha kedagi, kes elusolenditesse niimoodi suhtub. Mul hakkavad sipelgad üle selja jooksma, kui ma kohtan sellist avanemise ja ehtsa uudsuse tekitamise momenti.

Vt. ka:

http://www.thousandmilesong.com/clarinet-humpback-duet/
http://www.whybirdssing.com/
http://www.davidrothenberg.net/

Fantaasiakirjandus

On levinud nn. fantaasiakirjandus (phantasy): potterid jms. Ometi pole sellel midagi pistmist fantaasiaga tugevas mõttes, vaid see on lihtsalt eskapism. See on unelemine, laadis: ah, mis oleks, kui ma saaks lennata; ah, mis oleks, kui mul oleks võlukepike, mis mu soovid täidaks, ah, mis oleks, kui... Ei seata küsimuse alla minu olemist maailmas ega mõelda läbi (st. kujutleta) põhjani selle uue maailma loogikat, vaid lihtsalt üks kujutluspilt järgneb teisele nagu halvas daydreaming’us. Muide, neid uusi “nõialugusid” ei saa segamini ajada vanade nõialugudega, muinasjuttudega, kus lendavad vaibad, võlukepikesed jne. pole lihtsalt ettekääne siit maailmast põenemiseks, vaid just nimelt selle kaudu laiendatakse meie maailma, võimendatakse, väestatakse seda – nii juhul, kui neid võetakse sõna-sõnalt shamanistlike rännakute kirjeldusena (liikumine/lendamine maailma eri kihtide vahel), kui ka siis, kui neid tõlgendatakse moralistlikult (nt. “vägev vähk ja ahne naine”).

Fantaasia on üks inimese olulisi võimeid, millega ta saab muundada ja laiendada oma maailma – juhul, kui see puudutab teda tervenisti. Tolles fantaasiakirjanduses aga jääb see ainult osaliseks. Maailmast lõigatakse välja mingi lõik, ehitatakse fiktiivsed seinad ümber, ja edasi käib kõik omas mahlas – ilma et see mind tervikuna muundaks. Spinoza määratles kaht sorti rõõmu: üks puudutab mind tervikuna – see on reipus (hilaritas) –, teine aga puudutab mind ainult osaliselt – see on “kõdi” (titillatio). Terviklik rõõm ehk reipus on alati hea, aga osaline rõõm ehk kõdi varem või hiljem muutub halvaks (st. toodab kurbust), kuna ühe keha- või vaimuosa kõditamine ehk “rõõmustamine” hakkab varem või hiljem segama teisi osasid ja häirib minu kogutoimimist. Mul on tunne, et fantaasiakirjandus teeb just sedasorti “kõdi”: valmistab osalist rõõmu, mõnu, aga selle hinnaga, et ma ülejäänu ära unustan. Antud juhul see ei ole see teema, et ükskõik mis raamatut lugedes sa “unustad ära” “tegeliku” elu. Või ütleme, et unustust on heaks ja halvaks. Kui ma loen reibast raamatut, mis mind tervikuna rõõmustab ja on nii mitmekesine ja tugev, et liigutab mind üleni, siis sellise lugemise ja “unustamise” ajal ma kogun jõudu ja ma virgun lugemisest reipamana, tugevamana. Aga kõdiraamatut lugedes võib mul küll tundide kaupa mõnus olla, aga ma ärkan sellest väsinuna, ma olin enda ära unustanud, jõudu raisanud. On olnud raamatuid, mille lugemise järel on mul must tunne, justkui ma oleks ennast risustanud. Kõdiraamatud.

Fantaasiakirjandus – õigemini, fantaasiavaenekirjandus – pole isegi lapsik, vaid infantiilne.

Ma tunnistan, et ma vaimse hügieeni mõttes ei ole sedasorti kirjandust lugenud ja ma rääkisin kuulu järgi (olen lugenud Tolkieni, aga nii mastaapne ja üksikasjalik eskapism nagu tal omandab juba uue kvaliteedi). Nii et vaielge aga vastu, teie, kes te olete lugenud.