Prantslaste juures imetlen ma kõige enam nende lävimiskultuuri. Esimene nõue on ennast artikuleeritult ja selgelt väljendada. Mõnikord olen isegi avastanud prantsuskeelseid fraase kasutamas, mis lävimist õlitavad, ja suhtlemises on see tõesti väga mugav. Tunned, kuidas sobivad fraasid iseenesest üle huulte tulevad – mis eesti keeles tunduks kohatu või võlts, aga siin loomulik. On mingi kood, sellel on eri nüansse ja tasandeid, ja kui seda tunda, siis voolab suhtlemine nagu iseenesest. Laupäeval käisin Bergsoni Sõprade Ühingu koosolekul, kus näiteks üks noormees rääkis ühingu asjaajamisest, ja niimoodi lihvitud lausete ja kauni väljendusega et lase aga olla.
Prantsuse keel võib-olla ka lihtsustab seda mõnevõrra. Näiteks see, et saab erinevaid fraase üksteise otsa lükkida, ilma et süntaks sellest muutuks. Eesti keele lauseehitus on seevastu palju tundlikum: lisad kõrvallause ja kohe tuleb muuta pealauset, muudad mingit määrust, ja jälle kõik muutub, jne. Sellepärast on prantsuse keeles väga lihtne tsitaate oma lausesse lõimida, samas kui eesti keeles teeb see tihti probleeme (näiteks „verb 2“ kalduvus). Tähendab, prantslased saavad selliste mõtte ja süntaksi „ühikute“, plokkidega suhelda, eesti keeles aga tuleb neid kogu aeg ümber teha, ja see pole nii mugav.
Aga põhiline on muidugi ikkagi too viisakuskultuur ise – mitte et prantslased tingimata viisakamad oleksid kui teised rahvad vms, vaid just nimelt viisakuse kultuur, st. et seda kultiveeritakse. Ja keelelisel väljendusosavusel on siin oluline koht. Keskmine prantslane on kõige selgema, liigendatuma jne. eneseväljendusega kodanik maamuna peal, teiste rahvaste samasuguse keskmise murjaniga võrreldes. Kui esitada mingi küsimus, siis eestlane (mina näiteks) lihtsalt mõmiseb selle peale või ühmab või kohmab – või on hoopis vait. Prantslane aga peab sulle tiheda kümneminutilise loengu sissejuhatuse, teemaarenduse, kokkuvõtte ja väljajuhatusega. Eks neil kultiveeritakse seda juba koolis. Igatahes artikuleeritus, „selgelt ja aredalt“, on prantslastel veres. Või pigem meeles. Või pigem keeles.
Sellel, et viisakusel võib üldse mingi omaväärtus olla, sain ma aru alles Prousti lugedes, kus see on lausa kunst. St viisakus ei pea sugugi tähendama „võlts“, „külm“, „distantseeritud“ vms., vaid eeskätt on see inimliku lävimise organiseerimine, st. mehhanismid, kuidas seda reguleerida. Ja mulle tundub, et prantslased valdavad seda üldiselt väga hästi, nii käitumises kui eeskätt keelelises väljenduses. Eestlaste lävimises on palju rohkem implitsiitsust, ütlematajätmist, mõistatamist, äraarvamist – ja ühtlasi ka vääritimõistmist. Ma ei ütle, et see on halb. Ma ütlen lihtsalt seda, et mulle tuli kunagi üllatusena, et saab ka teistmoodi. Aga mul on tihti juhtunud, et prantslased ei saa minust aru, kuna mulle on sisse juurdunud teistsugune kood.
Võib-olla on eestlastel suurem austus sõna vastu. St. sõna näib endiselt kandvat endas väge – nii et näiteks väljend „ära sõnama“ on endiselt täiesti elujõuline. Austus kirja vastu haakub sellega väga hästi. Küllap see hakkab tasapisi muutuma, aga sedasorti muutused käivad ikkagi väga aeglaselt. Umbusk liigse rääkimise vastu on muide ka hiina erinevates mõttesuundades tugevalt esindatud (kasvõi kuulus daodejingi lause: „Teadja ei räägi, rääkija ei tea“). Prantslased aga näitavad seda, et isegi kui ei saa „ära öelda“, võib ometi öelda – ning sellesama ütlemisega kaudselt väljendada kulgu.
(Pealkiri on reebus, mille õppisin ühelt tüdrukult, sõites Töö ja Puhke Laagri seltskonnaga pärast TPL-i lõppu bussiga Lätti - see oligi too "puhkus" pärast ma-ei-tea-mitut nädalat peedivagusid. Oi seda kõplamist, nii et seda nägu. Tõsi küll, ma esitan reebuse natuke teisel kujul. Vihje 1: korrutustehe on kummalgi juhul erinevas tähenduses. Vihje 2: see on kolmest sõnast koosnev lause).
domenica 29 novembre 2009
venerdì 27 novembre 2009
Iegor Reznikoff
Üleeile sain Luxembourg’i aias Iegor Reznikoffiga kokku. Ta õpetab loomulike intervallidega laulmist. Selline tegelane, kellel on kolm eriala, matemaatika, filosoofia ja muusika. Doktoriväitekirja tegi matemaatikas, ülikoolis õpetas/õpetab filosoofiat, ning on olnud professionaalne pianist. Pärit on vene revolutsiooni eest Prantsusmaale pagulusse läinute perest, nii et emakeel on tal vene ja prantsuse keel, ja oskab veel inglise, soome ja vb veel mõnd keelt. Ta on juba õige mitut aastat ka Eestis käinud õpetamas ja iga kord Nigulistes ka kontserdi andnud.
Täna käisin tal tunnis, algajates ja edasijõudnutes. Edasijõudnutes laskis ta ühel inglannal pikalt üksi ette laulda, ja kohati oli hirmuäratavalt ilus, nii jubedalt ilus, et külmajudinad jooksevad mööda selga, ja tahaks, pisar silmas, naerda. Need loomulikud intervallid mõjuvad loomulikult ka kehale tugevamini, resonantsid on tugevamad. Ja kui niimoodi mõnda aega laulda, siis oled varsti heas mõttes laksu all. Mulle tundub, et sellised võnkumised ja heliliikumised korrastavad korraga nii keha kui meelt. Nii et teatud mõttes nagu remonditöökoda.
Huvitav on see, et mitte ainult näiteks kitarri, vaid ka omaenese häält saab häälestada. Kui häälestusaparaat hakkab kitarri peale piiksuma, siis kui su enda hääl välise häälega kooskõlas on, siis hakkab keha, eeskätt rindkere, aga ka mujalt, sellega resoneerima, ja see on tunda. St oma keha kuulates on võimalik oma häält häälestada. Ja kui su keha on ümbrusega sellises resonantsis, siis tekib kummaline tunne, et sa laulad väljaspool iseennast, st. mitte ei tekita enda sees hääli, vaid seal sees pole midagi, ainult tühi kõmisev võlvsaal, kuhu hääled sisse puhuvad.
Üks tilluke jupp ühest Reznikoffi kontserdist:
http://www.youtube.com/watch?v=w1-5w3WYT5Y
Tollest lõigust tuleb välja veel üks oluline asi: ruum laulab siin kaasa, st. Reznikoff mängib pühakojaga nagu instrumendiga, teeb selle kuuldavaks. See on nagu kontaktivõtt kohaga, kui seal ümiseda või laulda. Võnkumiste harmoniseerimine, sobitamine.
McGyver
Eile mängisin poole ööni McGyverit, eesmärgiga laadida oma fotokapatereid Eva laadijaga, mille klemmid on teises kohas, lähesktikumal. Jurasin ja jurasin, leiutasin kümneid kavandeid, viisin lõpule kaks head kavandit, millest kumbki ei töötanud. Oletan, et sellepärast, et ma ei teadnud, mida nullklemmiga teha. Ei ühendanud teda kuidagi, aga vb ta ikkagi tahaks ühendamist. Aga kuhu? Vaat seda ma enam ei teadnud.
Ühest poolelijäänud jubinast, kus olin kokku liiminud puidust võileivaorke ja kahele poole juhtmed kinnitanud, sai täna hommikul hoopis skulptuur või nukk:
Ühest poolelijäänud jubinast, kus olin kokku liiminud puidust võileivaorke ja kahele poole juhtmed kinnitanud, sai täna hommikul hoopis skulptuur või nukk:
giovedì 26 novembre 2009
kodus ja võõrsil
Ma isegi ei tea, mis rahvusest ma olen. Me kõik võtame sisse igasuguseid mõjutusi, muutume teisteks. Heal juhul võib midagi statistiliselt välja selgitada, aga konkreetse üksikinimese kohta ei ütle see suurt midagi, või õigemini, ütleb just nimelt suurt, liiga suurt, aga mitte täpset. Kui ma õpin natuke mingit keelt, siis ma juba natuke olen tollemaalane; kui ma käin kuskil võõrsil, siis ma juba pisut olen nollemaalane; kui loen tõlkeski mõnd raamatut võõrast kultuurist või võõra kultuuriloo kohta, siis ma juba sutikese saan sollemaalaseks.
Ma imestan, et mul puudub selline asi nagu koduigatsus. Tähendab, muidugi on mul hea meel kodus olla ja näha sealseid paiku ja inimesi. Aga kui ma teisal olen, siis ta mind ei vaeva. Kui, siis on mul vahel võõrsi-igatsus, Teisemaa-igatsus. Tähendab, geograafiline koht ja kultuuriline ümbrus on taustaks, mis võib-olla soodustab või takistab midagi, innustab või pärsib mingil moel, aga see on lihtsalt positiivne antus – nagu vesi kalale –, millelt me tõukume. Ja tõukume kas nii- või naamoodi, sõltuvalt meie enda kehameele võimekusest ning keskkonna iseärasustest. Siin pole kunagi midagi „puudu“, eriti selja taga mitte. Reisimine iseenesest mind seepärast eriti ei köidagi, et siis ei jõua sealselt keskkonnalt tegelikult tõukuda, vaid sa tarid omaenda keskkonna kaasa ja lihtsalt vahetad kulisse – kuigi üllatusi ja väljakutseid tuleb ikka ette. Samas mõni võib-olla suudab ka liikudes liikuda, mine tea.
Ma imestan, et mul puudub selline asi nagu koduigatsus. Tähendab, muidugi on mul hea meel kodus olla ja näha sealseid paiku ja inimesi. Aga kui ma teisal olen, siis ta mind ei vaeva. Kui, siis on mul vahel võõrsi-igatsus, Teisemaa-igatsus. Tähendab, geograafiline koht ja kultuuriline ümbrus on taustaks, mis võib-olla soodustab või takistab midagi, innustab või pärsib mingil moel, aga see on lihtsalt positiivne antus – nagu vesi kalale –, millelt me tõukume. Ja tõukume kas nii- või naamoodi, sõltuvalt meie enda kehameele võimekusest ning keskkonna iseärasustest. Siin pole kunagi midagi „puudu“, eriti selja taga mitte. Reisimine iseenesest mind seepärast eriti ei köidagi, et siis ei jõua sealselt keskkonnalt tegelikult tõukuda, vaid sa tarid omaenda keskkonna kaasa ja lihtsalt vahetad kulisse – kuigi üllatusi ja väljakutseid tuleb ikka ette. Samas mõni võib-olla suudab ka liikudes liikuda, mine tea.
mösjöö
Kuidagi imelik on kuulata, kuidas mind siin mösjööks hüütakse. Nagu aadlitiitel lihtkodanikule. Ikkagi prantsuse keeles, eks ole. Ja Inglismaal vist teenistujad tihtipeale ütlevadki sulle sir, kuigi ranges tähenduse söörid on ainult aadlikud ehk need, kelle esiisad on osanud õigel ajal õiges kohas olla või kes ise on osanud kuningakojale meelt mööda olla. „Oota nüüd, pea hoogu, muidu jooksed mösjööle otsa!“ ütleb naine lapsele mu selja taga. „Tänan, mösjöö, nägemist, mösjöö!“ öeldakse poes. Nagu raamatus.
Vaat selline on kõige õilsam söör (ehk mu söör ehk mösjöö):
Vaat selline on kõige õilsam söör (ehk mu söör ehk mösjöö):
Esimene armastus, Beckett
Pärast käisin eile veel teatris, vaatasin Becketti „Esimest armastust“ Montmartre’i „Ateljeeteatris“, mis on mul siit kaks minutit astumist. Selline Pariisi mõistes väike teater, aga ikkagi kahe rõduga. Neli aastat tagasi käisin vaatamas oma kodukvartali üht eriti pisikest teatrit, kuhu vaatajaid mahtus mingi kümmekond. Aga siis läks mul suur osa tekstist kaotsi. Mõtlesin, et kuidas seekord on. Aga seekord oli hästi. Näitleja rääkis aeglaselt, valjusti ja hästi selge diktsiooniga, nii et lehmgi oleks aru saanud, kui lehm prantsuse keelt mõistaks. Nii et sain kõigest aru, kuigi olin endiselt vähe maganud, aga äsja söönud, nii et vahepeal muutus teadvus ujuvaks, nagu ikka siis, kui uneperiood peal käib, mingi kümne mintsi jooksul.
Kummaline maailm see Becketti oma. Justkui puhtalt eksisteerivad tegelased. Oma paari asjaga, väikeste variatsioonidega. Lavakujundus haakus sellega hästi: neli pinki üksteise kõrval, mille peal tegelane kordamööda istus. Tegelane, kes käib iga õhtu pargipingil istumas, aga ühel päeval tuleb sinna naine ja haarab tegelase kaasa, kuigi tegelane ei haardu ja jääb ikkagi eraldi. Ning selline kokkusurutud, piiripealne maailm. Jällegi: Praktiliselt kogu lavaauk oli kaunistamata vineeriga kinni kaetud, nii et mängimiseks jäi ainult lava esimene serv. Ainult üks suletud uks seinas. Ja seal esiservaski oli näitlejale jäetud kitsas käimisriba, mida vaatajate poolt piiras valge joon, millest näitleja üle ei astunud. Ühel hetkel läheb ta oma hooga kaasa ja astub joonele, aga siis kõlab hoiatav signaal ning ta tõmbub jälle tagasi. Ja kolmas lavaelement: punane latern ukse kohal, mis kas põles või plinkis justkui tegelase üksildane elujoon. Kolm lavaelementi nagu tegelase kolm atribuuti: kübar, paberinuts ja veepudel (tegelikult on tal ka kott, aga seda ma ei loetle kaasa, sest siis tuleks elemente rohkem kui kolm).
Ma ei hakka tükki ümber jutustama. Aga Beckett teeb teisel moel sedasama, mida teeb hea maal. Ka kuidagi nihutab, transformeerib, värskendab.
Kummaline maailm see Becketti oma. Justkui puhtalt eksisteerivad tegelased. Oma paari asjaga, väikeste variatsioonidega. Lavakujundus haakus sellega hästi: neli pinki üksteise kõrval, mille peal tegelane kordamööda istus. Tegelane, kes käib iga õhtu pargipingil istumas, aga ühel päeval tuleb sinna naine ja haarab tegelase kaasa, kuigi tegelane ei haardu ja jääb ikkagi eraldi. Ning selline kokkusurutud, piiripealne maailm. Jällegi: Praktiliselt kogu lavaauk oli kaunistamata vineeriga kinni kaetud, nii et mängimiseks jäi ainult lava esimene serv. Ainult üks suletud uks seinas. Ja seal esiservaski oli näitlejale jäetud kitsas käimisriba, mida vaatajate poolt piiras valge joon, millest näitleja üle ei astunud. Ühel hetkel läheb ta oma hooga kaasa ja astub joonele, aga siis kõlab hoiatav signaal ning ta tõmbub jälle tagasi. Ja kolmas lavaelement: punane latern ukse kohal, mis kas põles või plinkis justkui tegelase üksildane elujoon. Kolm lavaelementi nagu tegelase kolm atribuuti: kübar, paberinuts ja veepudel (tegelikult on tal ka kott, aga seda ma ei loetle kaasa, sest siis tuleks elemente rohkem kui kolm).
Ma ei hakka tükki ümber jutustama. Aga Beckett teeb teisel moel sedasama, mida teeb hea maal. Ka kuidagi nihutab, transformeerib, värskendab.
Moodsa kunsti muuseum, Pariis (Tokio palee) 3. osa
Nagu ma Orsay’ muuseumi juures juba ütlesin, on kunstimuuseum väga kurnav, sest sa pead laskma nii paljudel teostel endaga tööd teha, selline ümberorienteerumine, üha uute meelelisvede avastamine on kurnav. Pealekauba ma polnud õieti maganud ka. Õnneks leidsin ühes saalis kapivastas oleva kanapee, nii et sain istuda, pea vastu kappi nõjatada ja 20 minutit bläkkaut. Siis tulin tagasi ja läksin edasi.
Nüüd on mul siingi jaks otsas, siiski veel paar pilti.
Arman. „Murex. Renault 103’de kuhjumine“ (1967)
Henri Cueco. „Marx, Freud ja Mao“ (1969)
Gerhard Richter. „Abstraktne maal 648-2“ (1987)
Eugene Leroy "Portree". Figuratiivsus võib ka selline olla". Tohutult paksu värvikihiga, nii et see läheb osalt juba skulptuuri alla.
Ben. „Fluxuse vaimus“ (2003). Uurisin seda kappi päris tükk aega.
Kui teid rohkem huvitab, lisan paar linki:
http://cbx41.over-blog.com/categorie-10763413.html
http://www.insecula.com/salle/MS02739.html
http://philippe.gambette.free.fr/Photos/MuseeArtModerneParis.htm
Nüüd on mul siingi jaks otsas, siiski veel paar pilti.
Arman. „Murex. Renault 103’de kuhjumine“ (1967)
Henri Cueco. „Marx, Freud ja Mao“ (1969)
Gerhard Richter. „Abstraktne maal 648-2“ (1987)
Eugene Leroy "Portree". Figuratiivsus võib ka selline olla". Tohutult paksu värvikihiga, nii et see läheb osalt juba skulptuuri alla.
Ben. „Fluxuse vaimus“ (2003). Uurisin seda kappi päris tükk aega.
Kui teid rohkem huvitab, lisan paar linki:
http://cbx41.over-blog.com/categorie-10763413.html
http://www.insecula.com/salle/MS02739.html
http://philippe.gambette.free.fr/Photos/MuseeArtModerneParis.htm
Moodsa kunsti muuseum, Pariis (Tokio palee) 2. osa
Siis oli seal üks František Kupka pilt, mis mind rüü(tu)stas. Seda ma aga netist ei leidnud.
Leidsin aga Etienne Beothy skulptuuri pildi, mis Kupka ees oli. „Dominantne septakord, oopus 81“ (1938), mille ümber ma käisin ja rõõmustasin. Kuidas saab üldse nii ilusa asja teha? Ta justkui polekski tehtud, vaid oleks kogu aeg olemas olnud.
Ühes saalis oli mööbel. Jõllitasin pikalt Jacques-Emile Ruhlmanni kaht kappi. Nende pilte ma jälle ei leidnud kuskilt, aga kui tema nime guugeldate, saate hulga teisi asju, mis on ka väga head. Ja kuigi need kapid olid vormilt täiesti ühesugused, oli neil täiesti erinev iseloom, tunne, mulje – lihtsalt sellepärast, et uste peal oli ühel tume kate, teisel juhul mingi maonahast vms heledam kate, ja lihtneselge geomeetriline muster. Ja kui esimesel kapil vaatas tumedalt taustalt allalastava ukse ümmargune heleda sõõriga lukukoht sulle otsa, siis teine mõjus hoopis muuga, pigem andis ilmet see muster. Aga mõlemad kapid tekitasid isesuguse tunde – mis on kuidagi kehaliikumisega seotud.
Jean Pascin – alguses tundus tüütu selline tagasipöördumine figuratiivse juurde, aga siis kuidagi köitsid tema vibreerivad figuurid. Õigeid pilte ei leidnud, panen ühe muu. „Kaks modelli“:
Chaim Soutine. „Grotesk“ (autoportree) (1922-23):
Raoul Dufy. „Kolmkümmend aastat“ (1931):
Leidsin aga Etienne Beothy skulptuuri pildi, mis Kupka ees oli. „Dominantne septakord, oopus 81“ (1938), mille ümber ma käisin ja rõõmustasin. Kuidas saab üldse nii ilusa asja teha? Ta justkui polekski tehtud, vaid oleks kogu aeg olemas olnud.
Ühes saalis oli mööbel. Jõllitasin pikalt Jacques-Emile Ruhlmanni kaht kappi. Nende pilte ma jälle ei leidnud kuskilt, aga kui tema nime guugeldate, saate hulga teisi asju, mis on ka väga head. Ja kuigi need kapid olid vormilt täiesti ühesugused, oli neil täiesti erinev iseloom, tunne, mulje – lihtsalt sellepärast, et uste peal oli ühel tume kate, teisel juhul mingi maonahast vms heledam kate, ja lihtneselge geomeetriline muster. Ja kui esimesel kapil vaatas tumedalt taustalt allalastava ukse ümmargune heleda sõõriga lukukoht sulle otsa, siis teine mõjus hoopis muuga, pigem andis ilmet see muster. Aga mõlemad kapid tekitasid isesuguse tunde – mis on kuidagi kehaliikumisega seotud.
Jean Pascin – alguses tundus tüütu selline tagasipöördumine figuratiivse juurde, aga siis kuidagi köitsid tema vibreerivad figuurid. Õigeid pilte ei leidnud, panen ühe muu. „Kaks modelli“:
Chaim Soutine. „Grotesk“ (autoportree) (1922-23):
Raoul Dufy. „Kolmkümmend aastat“ (1931):
Moodsa kunsti muuseum, Pariis (Tokio palee)
Käisin eile moodsa kunsti muuseumis (Wilsoni tänaval). Muide, püsiekspositsioon on seal tasuta, nii et käige aga. Panin hommikul veerand kümneks äratama, pool üksteist sain suure surmaga üles, sirutasin, istusin, sõin, jokutasin, üritasin „asju“ ajada, ja poole kahe paiku olin muuseumis.
Ma seletan, kuidas ma kunstimuuseumis käin. Lülitan keelelise arutlemise välja (nii palju kui võimalik) ja lihtsalt tajun seda, mida mulle tajuda antakse, lasen ennast köita mingitel maalidel või skulptuuridel. St. ma võtan neist puhtmeelelise sisu, ma ei hooli sümbolismidest, tähendustest ja koodidest – ja kuna ma neid suurt ei tunnegi, siis on mul ka üsna lihtne neist mitte hoolida. No muidugi, kui kujutatakse Kristust või tuntud inimest, siis tuleb see muidugi sisse, aga mul enda puhul tundub, et on kaks erinevat tunnetusvõimet, üks on puhtesteetiline, meeleline, ja teine on arutlev, keeleline. Mulle tundub, et ma saan neid endas üsna selgelt eristada (vähemasti ne dominantsi).
No vot, seisan pildi ette ja lasen tal endaga tööd teha, ennast mõjutada, muuta, väänata, käänata. Tõepoolest on pilt aktiivne ja minu osa on lihtsalt lasta tal tegutseda. Seda pole lihtne sõnades kirjeldada, mis toimub, kuna see pole keeleline protsess, aga ometi pole see mingisugune umbmäärane nautlemine, vaid täiesti range, täpne, üksikasjalik, eritletud liikumine, mida maal minus tekitab. Kohati ma lausa tunnen füüsiliselt, kuidas see mind raspeldab. Seda võiks nimetada mõtlemisprotsessiks, aga pidades silmas seda, et see pole keeleline. Hea maal ühtaegu teeb uusi eristusi ja sooritab uusi lõiminguid. No on seal, ütleme, mingid jooned, värvid, mingisugune tekstuur jne. See kõik kajab minus vastu. Ja nüüd nende liigenduste (värviliste, jooneliste jne.) dünaamika on selline, et see värskendab-teisendab-muudab harjumuspärast meelelise dünaamikat (või pigem staatikat!). Sest maalgi on ajaline kunst, tema staatika on ainult näiline: pelgalt ruumilise objektina ei ole ta ju kunstiasi, vaid lihtsalt üks asi teiste kõrval; selleks, et ta oleks kunstiasi, peab ta haakuma mingite ajaliste protsessidega, neid teisendama. Näiteks siis, kui ma seisan pildi ees ja „tantsin“ temaga. Nagu keegi kujundlikult ütles, et kunstiteosega kokku puutudes on minult keha ja kunstiteoselt hing. Et hingad vaikselt, pea kuuldamatult, ja lased teosel enda sisse hingata (in-spireerida).
See on laias laastus. Kuidas täpselt iga teos mõjub, seda peab igal üksikjuhul eraldi vaatama, sest kuigi see pole keeleline protsess, saab seda siiski mingil moel keeleliselt väljendada või sellele viidata – nagu ma eespool tegingi. Ja pärast saaks võib-olla ka mingeid üldistusi teha, mitte niivõrd kunstiteooria mõttes kuivõrd teatava operatsioonireeglite või mõistestiku mõttes. Praegu ma seda teha ei jõua. Nimetan lihtsalt mõned nimed, teosed – kuigi nagu sellise ürituse puhul ikka, on see ühtlasi ebaõiglane nende suhtes, kes välja jäävad. Kuid ärgem pöörakem tähelepanu sellele, mida pole, vaid sellele, mis on – eks ole? Orsay muuseum on üleni netis ka vaadatav, aga MKM puhul mkm. Nii et nimetan neid, kelle asja netist leidsin.
Kollektsioon algab fovistidega, õige põgusalt – nii et ta jätkab umbes täpselt sealt kohalt, kus Impressionistide muuseum pooleli jääb.
Georges Rouault. Ei leidnud toda pilti, panen illustratsiooniks teise. "Maastik"
Braque'i üks fovistlik asi. "Oliivisalu Estaque'i lähedal" (1908)
Braque'i üks kubistlik asi. "Natüürmort" (1914)
Picasso. "Vana Marc"(1911)
Jean Metzinger. "Sinilind" (1913)
Ma seletan, kuidas ma kunstimuuseumis käin. Lülitan keelelise arutlemise välja (nii palju kui võimalik) ja lihtsalt tajun seda, mida mulle tajuda antakse, lasen ennast köita mingitel maalidel või skulptuuridel. St. ma võtan neist puhtmeelelise sisu, ma ei hooli sümbolismidest, tähendustest ja koodidest – ja kuna ma neid suurt ei tunnegi, siis on mul ka üsna lihtne neist mitte hoolida. No muidugi, kui kujutatakse Kristust või tuntud inimest, siis tuleb see muidugi sisse, aga mul enda puhul tundub, et on kaks erinevat tunnetusvõimet, üks on puhtesteetiline, meeleline, ja teine on arutlev, keeleline. Mulle tundub, et ma saan neid endas üsna selgelt eristada (vähemasti ne dominantsi).
No vot, seisan pildi ette ja lasen tal endaga tööd teha, ennast mõjutada, muuta, väänata, käänata. Tõepoolest on pilt aktiivne ja minu osa on lihtsalt lasta tal tegutseda. Seda pole lihtne sõnades kirjeldada, mis toimub, kuna see pole keeleline protsess, aga ometi pole see mingisugune umbmäärane nautlemine, vaid täiesti range, täpne, üksikasjalik, eritletud liikumine, mida maal minus tekitab. Kohati ma lausa tunnen füüsiliselt, kuidas see mind raspeldab. Seda võiks nimetada mõtlemisprotsessiks, aga pidades silmas seda, et see pole keeleline. Hea maal ühtaegu teeb uusi eristusi ja sooritab uusi lõiminguid. No on seal, ütleme, mingid jooned, värvid, mingisugune tekstuur jne. See kõik kajab minus vastu. Ja nüüd nende liigenduste (värviliste, jooneliste jne.) dünaamika on selline, et see värskendab-teisendab-muudab harjumuspärast meelelise dünaamikat (või pigem staatikat!). Sest maalgi on ajaline kunst, tema staatika on ainult näiline: pelgalt ruumilise objektina ei ole ta ju kunstiasi, vaid lihtsalt üks asi teiste kõrval; selleks, et ta oleks kunstiasi, peab ta haakuma mingite ajaliste protsessidega, neid teisendama. Näiteks siis, kui ma seisan pildi ees ja „tantsin“ temaga. Nagu keegi kujundlikult ütles, et kunstiteosega kokku puutudes on minult keha ja kunstiteoselt hing. Et hingad vaikselt, pea kuuldamatult, ja lased teosel enda sisse hingata (in-spireerida).
See on laias laastus. Kuidas täpselt iga teos mõjub, seda peab igal üksikjuhul eraldi vaatama, sest kuigi see pole keeleline protsess, saab seda siiski mingil moel keeleliselt väljendada või sellele viidata – nagu ma eespool tegingi. Ja pärast saaks võib-olla ka mingeid üldistusi teha, mitte niivõrd kunstiteooria mõttes kuivõrd teatava operatsioonireeglite või mõistestiku mõttes. Praegu ma seda teha ei jõua. Nimetan lihtsalt mõned nimed, teosed – kuigi nagu sellise ürituse puhul ikka, on see ühtlasi ebaõiglane nende suhtes, kes välja jäävad. Kuid ärgem pöörakem tähelepanu sellele, mida pole, vaid sellele, mis on – eks ole? Orsay muuseum on üleni netis ka vaadatav, aga MKM puhul mkm. Nii et nimetan neid, kelle asja netist leidsin.
Kollektsioon algab fovistidega, õige põgusalt – nii et ta jätkab umbes täpselt sealt kohalt, kus Impressionistide muuseum pooleli jääb.
Georges Rouault. Ei leidnud toda pilti, panen illustratsiooniks teise. "Maastik"
Braque'i üks fovistlik asi. "Oliivisalu Estaque'i lähedal" (1908)
Braque'i üks kubistlik asi. "Natüürmort" (1914)
Picasso. "Vana Marc"(1911)
Jean Metzinger. "Sinilind" (1913)
martedì 24 novembre 2009
hiina linnaosa
Käisin Hiina linnajaos. Kurat, selline kihk Itta tagasi minna, et näri küüsi, keksi ühel jalal, nihverda tagumikku toolil, seisa pea peal, tee midagi ebatavalist, karju appi.
Neil on seal hiina linnaosas isegi oma jumalaema kirik.
圣母
Taoistlikku-budistlikku templit ei näinud, aga küllap on need ka olemas.
Linnaosa kuulsamaid poode on vendade Tangide (Laosest pärit hiinlased) kaubamaja:
Tangi dünastia on üks jõukamaid Prantsusmaal. Mitte kõige jõukamad. Ja tegelt pole nad Tangid, vaid Chenid (陳氏兄弟公司). Aasia kaubad. Sain nende poest teed ja muud (näiteks Tai külmutatud banaane kookosekastmes, väga maitsvad muide). Jälgisin poes tükk aega, kuidas tegelane vilunud liigutustega ja jahmatava kiirusega kala puhastab. Samas uimerdasid keerdkarbised teod ja vedeles krabijõmakas, viimane ei liigutanud oimugi, teab kas ikka elas veel. Igatahes kummalise välimusega kalad olid kutud, ja pikutasid jääl oma punnsilmset kalasilmset igavest und.
Poes oli muidugi kõiksugu rahvast, aga enamasti ikka asiaadid. Teeb südame soojaks. Süda südeleb rinnus ja tagumik sügeleb toolil...
Pariisis saab metrooga sõita ühest maailmajaost teise. Kuigi nojah...
lunedì 23 novembre 2009
tehnikarõõm
Tagasi Pariisis. Kolm ja pool tundi kodust koduni. Ega ma pole oma elus ju siin nii palju olnud, aga kuidagi kodusena tundub ta ikkagi. Kosmopoliitne, mitmekesine. Ja „vabadus võrdsus vendlus“ – hoolimata kõigest – on ikkagi siin igasse kivisse sisse imbunud. Universalism. Pariisis on selline tunne, et inimene juhib ise oma ajalugu. Kui mingid valitsejad ei meeldi, siis teeme revolutsiooni ja võtame endale uued.
Ostsin nädalapileti ja sain Carte Navigo omanikuks Seni polnud ma siin palju sõitnud ja sestap olin kasutanud tavalisi pileteid, aga sel nädalal ennustan rohkem sebimist. Muide neile, kes pole kursis. Mis päeval sa ka nädalapileti ei ostaks, see kehtib ikka kuni pühapäeva õhtuni (ja vist alates neljapäevast või midagi sellist neid ei müüdagi) ning kuupilet kehtib kalendrikuu viimase kuupäevani. Prantslastel on vahel igasuguseid veidraid süsteeme (ei tea, mis huvi on neil koguda esmaspäeva hommikul endale kassadesse kaardilaadijaid troppi?).
Aga mul oli kuidagi naljakalt rõõmus tunne saada papp-pileti asemele kiipkaardi. Nagu oleks kivikirve asemele saanud rauast kirve. Olen ma progressiusku? Või olen ma südames eestlane, kes ikka rõõmustab, kui midagi elektrooniliselt teha saab? Olgu kuidas on, aga mul süda kohe sulas kiipkaarti pihus hoides – ja ma ei pidanud enam papplipikut masinasse toppima, vaid võisin võidukalt kaarti korra masina kohal lehvitada, ja väravad avanesid. Selline ülev tunne, suunurgad tõusid ülespoole, samm muutus kergemaks. Justkui oleks Kuu peal käinud.
Ostsin nädalapileti ja sain Carte Navigo omanikuks Seni polnud ma siin palju sõitnud ja sestap olin kasutanud tavalisi pileteid, aga sel nädalal ennustan rohkem sebimist. Muide neile, kes pole kursis. Mis päeval sa ka nädalapileti ei ostaks, see kehtib ikka kuni pühapäeva õhtuni (ja vist alates neljapäevast või midagi sellist neid ei müüdagi) ning kuupilet kehtib kalendrikuu viimase kuupäevani. Prantslastel on vahel igasuguseid veidraid süsteeme (ei tea, mis huvi on neil koguda esmaspäeva hommikul endale kassadesse kaardilaadijaid troppi?).
Aga mul oli kuidagi naljakalt rõõmus tunne saada papp-pileti asemele kiipkaardi. Nagu oleks kivikirve asemele saanud rauast kirve. Olen ma progressiusku? Või olen ma südames eestlane, kes ikka rõõmustab, kui midagi elektrooniliselt teha saab? Olgu kuidas on, aga mul süda kohe sulas kiipkaarti pihus hoides – ja ma ei pidanud enam papplipikut masinasse toppima, vaid võisin võidukalt kaarti korra masina kohal lehvitada, ja väravad avanesid. Selline ülev tunne, suunurgad tõusid ülespoole, samm muutus kergemaks. Justkui oleks Kuu peal käinud.
matk luksemburgi rongijaama
Ilge purgaa oli, tuul puhus prügikaste pikali ja vihma sadas. Rühkisin oma vihmavarjukosuga läbi orkaani – kusjuures kasu oli sellest ainult niipalju, et pea jäi kuivaks, kipakas vihmavari sai aga lõplikult ära lõhutud. Mis mind aga üllatas oli see, et pooltel vastutulevatest luksemburglastest polnud vihmavarju ega midagi ja nad ei näinud sugugi laskvat end ilmast häirida. Kas on see sellepärast, et eestlasena olen vihma vastu eriti allergiline (ja alati tulevad mulle meelde orangutanid, kellele samuti vihm sugugi ei meeldi ja kes palmilehtedest endale vihmavarju munserdavad ning morni näoga vihma möödumist ootavad, "vihmavari" pea kohal). Et võib-olla siin luksemburgis pole selle vihmaga nii hull ja kohalikel pole sellest lugu, kui mõni päev sajab. Ja soe on. Käin endiselt pintsakuväel ja siidisalligi ei pea kaela panema. Võib-olla on siin mingi osa psühholoogial, aga mulle näib, et eestis tunneb kohe nahaga, et on karmim, külmem – isegi kui on soe, siis on see teistmoodi soe – tema sees varitseb alati külm. Sest isegi palavaimale suvepäevale järgneb jahe õhtu. Ööd ei ole eestis peaaegu kunagi päris soojad. See mulle nanjingis meeldis, et seal polnud öö ja päeva temperatuurierinevus nii suur.
venerdì 20 novembre 2009
Luksemburg, Alfonso
Ma pole siin suurt ringi käinud, olen põhilise osa ajast kodus istunud, kirjutanud, lugenud, tõlkinud. Aga eile käisin kesklinnas ja põikasin muuhulgas sisse Alfonso kirikusse. Neoromaani stiilis, 19 sajandist. Sisse astudes võttis vastu kummaline atmosfäär. Oli täiesti hämar, kesklöövi pisikestest akendest ja külglöövide värvilistest vitraažidest immitses vaevu valgust sisse ja sees mingit kunstlikku valgustust ka polnud. Jahmatas kooriruum, mis oli täiesti lage. Tuletan meelde, et Luksemburg on katoliiklik maa. Aga siin oli kooris ainult altar absoluutselt ilma igasuguste kaunistusteta, lihtsalt linaga kaetud tahukas, mille ees oli kooriruumi ainsa figuratiivse kaunistusena põrandal seisev tagasihoidlik krutsifiks. Altari kohal rippus trossi otsas terasest baldahhiin, samuti ilma mingi kaunistusteta, lihtsalt mõjudes oma kaheksanurkse kujuga ja laineliste servadega. Isegi protestantlikud kirikud on rohkem kaunistatud! Kahtlustasin, et vahest on sõjas rüüstatud, põlenud või muud seesugust.
Enne väljaminemist leidsin välisukse kõrvalt brošüüri, kust lugesin, et kuni 1958. aastani oli seal olnud puidust tohutu kõrge neoromaani stiilis altar ja vägev kantsel, aga et siis need lammutati ära. Põhjenduseks toodi see, et neogootikat võivat veel kuidagi ära kannatada, aga neoromaani stiilis altar olevat juba täiesti liiast ja et see küll kedagi Jumalale lähemale ei too. Mul vajus karp lahti. Ilmselt pole me veel 19. sajandist piisavalt distantseerunud, et me seda ajaloolise väärtusena hindaksime (lammutati küll 20 sajandi keskel, aga brošüür õigustas toonast tegu tänapäevalgi). Kusjuures nii palju kui juuresolnud fotolt aru võis saada, polnud altaril ega kantslil häda midagi. Altar oli päris kena kompositsiooniga ja heades proportsioonides. Muidugi võis seal olnud Neitsi Maarja kuju olla tohutult suur. Aga kuidas tahukas ja terasbaldahhiin inimesi rohkem Jumalale ligi meelitavad kui see, see jäi mulle mõistatuseks.
Enne väljaminemist leidsin välisukse kõrvalt brošüüri, kust lugesin, et kuni 1958. aastani oli seal olnud puidust tohutu kõrge neoromaani stiilis altar ja vägev kantsel, aga et siis need lammutati ära. Põhjenduseks toodi see, et neogootikat võivat veel kuidagi ära kannatada, aga neoromaani stiilis altar olevat juba täiesti liiast ja et see küll kedagi Jumalale lähemale ei too. Mul vajus karp lahti. Ilmselt pole me veel 19. sajandist piisavalt distantseerunud, et me seda ajaloolise väärtusena hindaksime (lammutati küll 20 sajandi keskel, aga brošüür õigustas toonast tegu tänapäevalgi). Kusjuures nii palju kui juuresolnud fotolt aru võis saada, polnud altaril ega kantslil häda midagi. Altar oli päris kena kompositsiooniga ja heades proportsioonides. Muidugi võis seal olnud Neitsi Maarja kuju olla tohutult suur. Aga kuidas tahukas ja terasbaldahhiin inimesi rohkem Jumalale ligi meelitavad kui see, see jäi mulle mõistatuseks.
martedì 17 novembre 2009
luks purk
tulin eile luksemburgi vana sõbra heigo juurde. vaatasin, kuidas ta hommikul maitsekat ülikonda selga ajab. Pintsaku revääril südantsoojendav haaknõel.
hommikul tõlkisin. rongis siia sõites tuli hulk häid mõtteid, nii et tahaks kirjutada. Näis. Kõigepealt käin korra väljas.
hommikul tõlkisin. rongis siia sõites tuli hulk häid mõtteid, nii et tahaks kirjutada. Näis. Kõigepealt käin korra väljas.
raamatukogu
Reedel käisin raamatukogus (Saulchoir), kus on Deleuze'i dokumentide fond. Seal pole tema käsikirju, vaid lihtsalt on koondatud sinna tema raamatud, artiklid, tõlked, teosed tema kohta jne. Suur oli minu üllatus, kui lugejapileti taotlust täites küsiti mult: olete doktornat/ei ole; olete munk/ei ole... Mult pole seni kuskil formularis küsitud, ega ma munk pole.
Raamatukokku sisse astudes selgus, et see keskendubki religioonile, põhiliselt kristlus (muuhulgas spetsiaalne ortodoksituba, kus oli kümnete kaupa õigeusu ajakirju); oli rubriik ka hiina kohta, aga mul polnud palju aega, ei jõudnud seda uurida. On küll üllatav, et Deleuze'i, vana ateisti, dokumendid sellisesse naabrusse on sattunud. Aga mõnus raamatukogu oli.
Raamatukokku sisse astudes selgus, et see keskendubki religioonile, põhiliselt kristlus (muuhulgas spetsiaalne ortodoksituba, kus oli kümnete kaupa õigeusu ajakirju); oli rubriik ka hiina kohta, aga mul polnud palju aega, ei jõudnud seda uurida. On küll üllatav, et Deleuze'i, vana ateisti, dokumendid sellisesse naabrusse on sattunud. Aga mõnus raamatukogu oli.
venerdì 13 novembre 2009
reis
Kris Moor ütles mulle hiljuti, et ma reisivat palju. See üllatas mind. Nojah, kui nii mõelda, siis suvel olin paar nädalat prantsusmaal ja kaks nädalat itaalias ja nüüd olen kuu aega jälle prantsusmaal olnud. Aga samas mulle tundub, nagu ma ei reisiks üldse. Reisimine tundub aktiivse tegevusena, kus minnakse mingeid kohti vaatama või „puhkama“. Mulle aga tundub, et ma pole kunagi selles mõttes reisinud, vaid et ma olen lihtsalt passiivselt vooluga kaasa läinud – mitte ise midagi ette võtnud, vaid lihtsalt nõustunud; mitte teinud jõupingutusi, vaid liigutanud ainult näppu või varbaotsa, et kergelt suunda muuta. Öeldi, et on vaja Itaaliasse mina, hästi, ütlesin et okei. Sain stipendiumi prantsusmaale, okei, tulen siis siia.
Kui sel teemal natuke pikemalt mõelda, siis mulle tundub, et on kaks režiimi, mis on mõlemad millekski head. Üks on maksimaalne väline paljus, kirjus, vahelduvus, muutus. Nagu võib justnimelt reisides saada. Tohutu hulk erinevaid muljeid, kogemusi, olukordi. Teine on minimaalne väline paljus. Lihtsalt oled omas toas, istud liikumatult, ei mõtlegi millele, vaid lihtsalt oled. Siis avanevad igasugused sisemised paljused, mida enne ei osanud aimatagi. Väline kirevus aitab ennast lahti lükata, väline monotoonsus aitab ennast lõimida ja seesmiselt paljuneda.
Mulle tundub, et kõige parem oleks see, kui osata piisavalt paindlikult mõlemat vaheldumisi kasutada, vaheldada välist vaheldumist ja mittevaheldumist, vaheldada seesmist liikumatust ja seesmist liikuvust. Sest mõlemad üksinda jäävad puudulikuks, vaeseks.
Kui ainult välise kirevuse peal liugu lasta ja näiteks mööda maailma (või mööda seltskondi) ringi trööbata, siis on kerge iseennast ära kaotada, nii et sa väliselt töötad suurepäraselt, sul on mitekesine kogemustepagas, oskad huvitavalt vestelda ja kõik oleks nagu okei, aga kui sa üksi jääd, kui väline kirevus lakkab, siis tunned end tühjana, ei oska end seesmiselt liigutada. Siis tuleb olla enda vastu range ja püsida selles tühjuses, jälgida oma meelt, olla meele-märkuses, reisida kohapeal.
Või teisipidi, kui ainult oma toas istuda, siis pikapeale keed ainult omas mahlas, keerutad samu mõtteid-tundeid-aistinguid, muutud kitsarinnaliseks, dogmaatiliseks, sallimatuks. Väliste pidepunktide puudumisel raugeb sisemine eristumisjõud, sa muutud nüriks. Istudes rahustad küll oma meele maha, aga kui tuleb kirev olukord, siis ei oska midagi peale hakata ja sa kaotad pea. Võid tahta tagasi – mul on nii rikkalik siseilm, laske mul endamisi olla, ärge segage mind! Aga see väljaminek kulub ära – olgu reisima või lihtsalt kohtuda teise inimesega – sest keegi ei suuda välja mõelda välja midagi nii rikkalikku, ammendamatut ja ootamatut nagu teine inimene. Teine inimene on asendamatu, temaga on vaja läbi käia.
Ma arvan, et universaalset õpetust ei saagi olla ja kumbagi aspekti ei saa seada ülimuslikuks ega üldkehtivaks: et „reisimist“ ega „istumist“. Kui anda neis terminites üldkehtiv õpetus, siis oleks see, et mitte kumbagi kinni jääda, vaid tulla toime nii välise kui seesmise paljuse ja kirevusega, nii välise kui seesmise lihtsuse ja monotoonsusega. Muidugi, annused-kogused erinevad indiviiditi ja sõltuvad sellest, kumb paremini välja tuleb, kas „reisimine“ või „istumine“. Siin on omakorda mõeldavad kaks põhilist strateegiat: üks on arendada oma tugev külg maksimumini: kui olen hea reisija, siis kogen oma reisimist maksimumini, saan paadunud reisijaks – kuni ühel hetkel sa reisid istudes; või kui olen hea istuja, siis kogen seda istumist maksimumini, saan paadunud istujaks – kuni ühel hetkel istudes reisin. Või teine strateegia: kui ma olen hea reisija, siis meelega rõhutan hoopis istumist, ja vastupidi. Need kaks strateegiat sobivad omakorda erinevatele isiksusetüüpidele: kas „kõik ühele kaardile panija“ või „tasakaalustaja“. Kui jätkub püsivust, siis viivad mõlemad maksimaalse väekasvuni.
Võib-olla niipalju on hea meeles pidada, et hoolega iseennast kuulata, nii et kui sa oled äärmuslane ja sulle aetakse tasakaalukat juttu, siis mitte lasta ennast heidutada, ja panna ikkagi kõik ühele kaardile. Ja ümberpöördult, kui oled tasakaalustaja, siis mitte lasta end liiga eksitada äärmuslikest juttudest. Ehk teisisõnu, ausus enese vastu eelkõige.
Kui ühiskondlikus plaanis mõelda, siis tasub ehk rohkem rääkida istumisest, sest sellest ei räägita praktiliselt üldse, samas kui reisimine (kuigi sageli väga nõrgas tähenduses) on igapäevane ja üldarusaadav. Ehk siis retoorika kaks järku: esimeses järgus rääkida istumisest. Teises järgus näidata reisimist teises valguses ning rääkida istumisest ja reisimisest. Ja viimases järgus... Viimases järgus oled nagu puuga pähe saanud.
Kui sel teemal natuke pikemalt mõelda, siis mulle tundub, et on kaks režiimi, mis on mõlemad millekski head. Üks on maksimaalne väline paljus, kirjus, vahelduvus, muutus. Nagu võib justnimelt reisides saada. Tohutu hulk erinevaid muljeid, kogemusi, olukordi. Teine on minimaalne väline paljus. Lihtsalt oled omas toas, istud liikumatult, ei mõtlegi millele, vaid lihtsalt oled. Siis avanevad igasugused sisemised paljused, mida enne ei osanud aimatagi. Väline kirevus aitab ennast lahti lükata, väline monotoonsus aitab ennast lõimida ja seesmiselt paljuneda.
Mulle tundub, et kõige parem oleks see, kui osata piisavalt paindlikult mõlemat vaheldumisi kasutada, vaheldada välist vaheldumist ja mittevaheldumist, vaheldada seesmist liikumatust ja seesmist liikuvust. Sest mõlemad üksinda jäävad puudulikuks, vaeseks.
Kui ainult välise kirevuse peal liugu lasta ja näiteks mööda maailma (või mööda seltskondi) ringi trööbata, siis on kerge iseennast ära kaotada, nii et sa väliselt töötad suurepäraselt, sul on mitekesine kogemustepagas, oskad huvitavalt vestelda ja kõik oleks nagu okei, aga kui sa üksi jääd, kui väline kirevus lakkab, siis tunned end tühjana, ei oska end seesmiselt liigutada. Siis tuleb olla enda vastu range ja püsida selles tühjuses, jälgida oma meelt, olla meele-märkuses, reisida kohapeal.
Või teisipidi, kui ainult oma toas istuda, siis pikapeale keed ainult omas mahlas, keerutad samu mõtteid-tundeid-aistinguid, muutud kitsarinnaliseks, dogmaatiliseks, sallimatuks. Väliste pidepunktide puudumisel raugeb sisemine eristumisjõud, sa muutud nüriks. Istudes rahustad küll oma meele maha, aga kui tuleb kirev olukord, siis ei oska midagi peale hakata ja sa kaotad pea. Võid tahta tagasi – mul on nii rikkalik siseilm, laske mul endamisi olla, ärge segage mind! Aga see väljaminek kulub ära – olgu reisima või lihtsalt kohtuda teise inimesega – sest keegi ei suuda välja mõelda välja midagi nii rikkalikku, ammendamatut ja ootamatut nagu teine inimene. Teine inimene on asendamatu, temaga on vaja läbi käia.
Ma arvan, et universaalset õpetust ei saagi olla ja kumbagi aspekti ei saa seada ülimuslikuks ega üldkehtivaks: et „reisimist“ ega „istumist“. Kui anda neis terminites üldkehtiv õpetus, siis oleks see, et mitte kumbagi kinni jääda, vaid tulla toime nii välise kui seesmise paljuse ja kirevusega, nii välise kui seesmise lihtsuse ja monotoonsusega. Muidugi, annused-kogused erinevad indiviiditi ja sõltuvad sellest, kumb paremini välja tuleb, kas „reisimine“ või „istumine“. Siin on omakorda mõeldavad kaks põhilist strateegiat: üks on arendada oma tugev külg maksimumini: kui olen hea reisija, siis kogen oma reisimist maksimumini, saan paadunud reisijaks – kuni ühel hetkel sa reisid istudes; või kui olen hea istuja, siis kogen seda istumist maksimumini, saan paadunud istujaks – kuni ühel hetkel istudes reisin. Või teine strateegia: kui ma olen hea reisija, siis meelega rõhutan hoopis istumist, ja vastupidi. Need kaks strateegiat sobivad omakorda erinevatele isiksusetüüpidele: kas „kõik ühele kaardile panija“ või „tasakaalustaja“. Kui jätkub püsivust, siis viivad mõlemad maksimaalse väekasvuni.
Võib-olla niipalju on hea meeles pidada, et hoolega iseennast kuulata, nii et kui sa oled äärmuslane ja sulle aetakse tasakaalukat juttu, siis mitte lasta ennast heidutada, ja panna ikkagi kõik ühele kaardile. Ja ümberpöördult, kui oled tasakaalustaja, siis mitte lasta end liiga eksitada äärmuslikest juttudest. Ehk teisisõnu, ausus enese vastu eelkõige.
Kui ühiskondlikus plaanis mõelda, siis tasub ehk rohkem rääkida istumisest, sest sellest ei räägita praktiliselt üldse, samas kui reisimine (kuigi sageli väga nõrgas tähenduses) on igapäevane ja üldarusaadav. Ehk siis retoorika kaks järku: esimeses järgus rääkida istumisest. Teises järgus näidata reisimist teises valguses ning rääkida istumisest ja reisimisest. Ja viimases järgus... Viimases järgus oled nagu puuga pähe saanud.
stalingrad
Sõitsin just Stalingradi peatuses eskalaatoriga üles, et istuda 5.-ndalt metrooliinilt ümber 2. liinile. Vaatasin liikuval trepil enda ees seisvaid inimesi, vaatasin valgeid kahhelkivisid seinas, prožesid, lähenevat metallkonstruktsiooniga lage, ja leidsin, et see kõik on hea. Ja tundsin, kuidas ma olen täiesti puhas leht, kuhu kõik need kujutised, olendid, tajungid, tunded joonistuvad, teisendades mu seesmust, tehes seal eristusi. Lasin ümbruses ennast seesmiselt eristada, ja see oligi rõõmus ja hea. Puhas jõud, puhas elu.
sinine pintsak
pidin täna esimest korda kasutama kaasavõetud sulejopet, sest kuna panin kõik oma tumedad pluusid pessu, siis pidin selga panema helepruuni pluusi. Selle juurde aga ei saanud panna musti teksasid, vaid õigem oli panna pluusivärviga kokkusobivad helepruunid püksid. Seni oiln käinud pintsakuväel, aga nüüdse helepruuni seade peale ei saanud muidugi sinist pintsakut panna, vaid pidin panema oma musta sulejope. Käisin küll hõlmad lahti ja metroos võtsin üldse seljast, ja kuigi õhtul on jahedam, siis ikkagi oli palav. Nii et üks detail - helepruun pluus - muutis kogu süsteemi ja tingis selle, et mul oli täna õues käies palav. Ja see pole niisama tühiasi, vaid see väljendab elu kõige sügavamat olemust - iga üksikasi muudab kogu tervikut, ja vahel võib väikese detaili ümbermuutmine tuua kaasa radikaalse ümberkorralduse tervikus. Vot nii.
giovedì 12 novembre 2009
aja evolutsioon
Loen J.T. Fraseri raamatut "The Evolution of Time". Ma pole ammu midagi nii head lugenud. Ma olen sillas!! Tüüp puistab pärleid igal sammul! Ja ei aja käma, vaid räägib nagu kindral!! Hakkasin eile lugema, lugesin öö läbi, tegi tuju nii heaks, et aeg-ajalt kargasin arvuti tagant püsti, läksin teise tuppa ja naersin omaette. Mõned mõtted teevad kole rõõmsaks!
Ma olin ise midagi sarnast juba enne mõelnud, aga ma polnud kunagi leidnud kedagi, kes seda nii selgelt esitaks kui Fraser. Hariduselt fist vüüsik. Aja ajalugu: atemporaalsus (valguse kiirusega liikuvad osakesed, nt footon, vb graviton), prototemporaalsus (elementaarosakesed), eotemporaalsus (suured ainemassid), biotemporaalsus (elu) ja nootemporaalsus (inimene). Ajanool saab oma kuju ning teraviku ja saba alles kõige viimases.
Aeg on loodud, jutustatud, aeg ongi lugu (muinaslugu, ent mitte muinasjutt) - tekib tahtmine öelda.
Ma olin ise midagi sarnast juba enne mõelnud, aga ma polnud kunagi leidnud kedagi, kes seda nii selgelt esitaks kui Fraser. Hariduselt fist vüüsik. Aja ajalugu: atemporaalsus (valguse kiirusega liikuvad osakesed, nt footon, vb graviton), prototemporaalsus (elementaarosakesed), eotemporaalsus (suured ainemassid), biotemporaalsus (elu) ja nootemporaalsus (inimene). Ajanool saab oma kuju ning teraviku ja saba alles kõige viimases.
Aeg on loodud, jutustatud, aeg ongi lugu (muinaslugu, ent mitte muinasjutt) - tekib tahtmine öelda.
venerdì 6 novembre 2009
võbin
ma mõtlen, kas inimestel ei tule vahen erutavad külmajudinad peale puhtalt selle pärast, et nad elavad ja üldse olemas on.
psühhoterror
Kuulan "Psühhoterrorit". Ma viimastel aegadel palju punki ei kuula, aga on päevi, mis on pungipäev. Kui on vaja kõrva kaudu teostada teatavat operatsiooni. Noorpõlve armastus ikkagi. "Punk" see pole lihtsalt muusika- ja elustiil, vaid see oli ontoloogiline või lausa eshatoloogiline kategooria, vabadus, rõõm, jõud, pöörasus, iroonia, sõprus, pohuism, muganematus, vabanemine. Ma olen nüüdseks igatepidi väikekodanlane, aga midagi sellest unistusest jääb alati alles, arvan. Nagu ühes Tsoi laulus "Kagda-to tõ bõl biitnikom", kus on juttu isast, kes oli kunagi biitnik olnud, aga nüüd kannab kaherealist pintsakut, vaatab jalkat jne, aga lõpus: "no ja verju i veritj mne v eta pirjatna što v duše tõ astalsa takim kak bõl" st et ta usub, et ta isal on hingepõhjas selles miskit ikka alles. Kui Exploitedit uskuda, siis isegi "Jesus is dead", aga "Punk's not dead".
mercoledì 4 novembre 2009
Hu? - Hannaliisa Uusmaa
Kuulasin Hu?-d. Mingi kummaline ambivalents. Sõnad tihti naiivsed (nt. Nii ilusad me kehad / Sul raha ka nii palju on / Meil miskit pole vaja teha), aga mingi vunk on nagu sees. Ja mispärast ma üldse kirjutama hakkasin, oli see, et muidu üldjoontes siledatest lugudest jäi kõrva apokalüptilisi teemasid paaris laulus
"Sest et homme
äkki taevast
langeb pomme
mis siis saab?" (Elupõletaja)
"Me oleme kaitstud
Tulgu või napalm" (UV faktor 5)
Taevas on selge, päike paistab, liiv on soe. Aga kuskil horisondi taga võib juba midagi aimata, mingeid tumedaid pilvi. Nagu Filifjonka, kes uskus katastroofe. Lagundab iseensestmõistetavusi.
Kuidagi ilus.
Bassimees on neil aus. Normaalne muss.
"Sest et homme
äkki taevast
langeb pomme
mis siis saab?" (Elupõletaja)
"Me oleme kaitstud
Tulgu või napalm" (UV faktor 5)
Taevas on selge, päike paistab, liiv on soe. Aga kuskil horisondi taga võib juba midagi aimata, mingeid tumedaid pilvi. Nagu Filifjonka, kes uskus katastroofe. Lagundab iseensestmõistetavusi.
Kuidagi ilus.
Bassimees on neil aus. Normaalne muss.
martedì 3 novembre 2009
Thelonious Monk
Kuulan Thelonious Monki, ja kohati tundub, justkui ta mängiks "valesti", aga ometi tundub samas, et ta mängib nii õigesti kui üldse võimalik. St. ta loob omaenese, uue aksiomaatika. Võimatu saab võimalikuks ja veel enam, paratamatuks.
Pull kuju.
St tundub kohati dissonantne, aga samas kuuled selle sonantsust. St justkui erineb kõrvaharjumustest, aga see erinevus lõimitakse uude kogemusse, sundides neid harjumusi muutuma. Lükksb liikvele. Tekivad uued tunded, mõtted, tajumised. Elu värskeneb, jõudu tuleb juurde. Rõõmus, rõõmus!
..
Vaatasin youtube'ist dokfilmi Thelonious Monki kohta. Väga pull tegelane. Kui ta räägib, siis on ta kõne vaevalt arusaadav ogin. Aga kui ta klaverit mängib, siis on väga selge artikuleeritus. Filmis on ta kogu aeg liikvel. Ka klaveri taga käib tal jalg hooga siia-sinna. Aga ka muul ajal liigub ta kogu aeg ringi. See pole närviline liikumine, vaid väljendab nagu mingit mõtteliikumist või ma ei oskagi seda hästi öelda. Vahel lihtsalt keerutab ühe koha peal. Filmis oli ka näha, ja wikipediast või kinnitust lugeda, et keset esinemist tõusis ta vahel püsti, tantsis, ja mängis siis edasi. Ja see tants enamasti oligi ühe koha peal vastupäeva keerutamine nagu mõni suufi. Väga omapärane kehahoid - mis väljendab omapärast meelehoidu muidugi. Sirge selg. Alati isevärki müts peas. Teravaotsaline habe.
Ja kuidas ta mängib! See on muusikalise mõtlemise väljendus, mitte mingisugune meelelahutus ega "sült" nagu seda tolleaja džässiski palju leiab. Kõik pausid, viivitused, rütmid, noodid. Erakordselt paeluv ja omapärane. Ma ei tea muusikast praktiliselt mitte midagi, aga vahel ma avastan enda jaoks tegelasi, kellel on mingi tohutu sisemine vägi, just nagu Monkil. Kes nagu teevad omad seadused, kes teevad maailma ringi. Värskendavad elu.
Pull kuju.
St tundub kohati dissonantne, aga samas kuuled selle sonantsust. St justkui erineb kõrvaharjumustest, aga see erinevus lõimitakse uude kogemusse, sundides neid harjumusi muutuma. Lükksb liikvele. Tekivad uued tunded, mõtted, tajumised. Elu värskeneb, jõudu tuleb juurde. Rõõmus, rõõmus!
..
Vaatasin youtube'ist dokfilmi Thelonious Monki kohta. Väga pull tegelane. Kui ta räägib, siis on ta kõne vaevalt arusaadav ogin. Aga kui ta klaverit mängib, siis on väga selge artikuleeritus. Filmis on ta kogu aeg liikvel. Ka klaveri taga käib tal jalg hooga siia-sinna. Aga ka muul ajal liigub ta kogu aeg ringi. See pole närviline liikumine, vaid väljendab nagu mingit mõtteliikumist või ma ei oskagi seda hästi öelda. Vahel lihtsalt keerutab ühe koha peal. Filmis oli ka näha, ja wikipediast või kinnitust lugeda, et keset esinemist tõusis ta vahel püsti, tantsis, ja mängis siis edasi. Ja see tants enamasti oligi ühe koha peal vastupäeva keerutamine nagu mõni suufi. Väga omapärane kehahoid - mis väljendab omapärast meelehoidu muidugi. Sirge selg. Alati isevärki müts peas. Teravaotsaline habe.
Ja kuidas ta mängib! See on muusikalise mõtlemise väljendus, mitte mingisugune meelelahutus ega "sült" nagu seda tolleaja džässiski palju leiab. Kõik pausid, viivitused, rütmid, noodid. Erakordselt paeluv ja omapärane. Ma ei tea muusikast praktiliselt mitte midagi, aga vahel ma avastan enda jaoks tegelasi, kellel on mingi tohutu sisemine vägi, just nagu Monkil. Kes nagu teevad omad seadused, kes teevad maailma ringi. Värskendavad elu.
Awakenings
29.10.09
„Ärkamised“ (Awakenings) 1990, USA, 121 min. Rež Penny Marshall. Osades Robin Williams, Robert De Niro, Julie Kavner. Oliver Sacksi samanimelise dokumentaalse raamatu põhjal. Robin Williamsi mängitud arst avastab katatoonilistel patsientidel reaktsioone. Kasutab ne peal L-Dopa nimelist ravimit, mis toob nad tagasi. Esimesena DeNiro mängitud patsiendi Leonardi. Mõne aja pärast aga langevad nad stuuporisse tagasi.
Film on iseenesest konventsionaalne Hollywoodi film. Aga näitlejatööd on meisterlikud, eeskätt muidugi kaks peameest, aga ka kõrvalosatäitjad. Huvitav vaatamine igatahes. Ma pole küll seda Sacksi raamatut lugenud, aga kui kinoilustus maha arvata, siis tundub olevat üsna tema hoiakule truu. Tema rõhuasetus inimlikkusele. Leonardi ajuvõnked näitavad ühetaolisi väikseid võnkeid - st. ei mingit mõttetegevust - aga oma nime kuuldes käis joontest jõnks läbi. St. isegi inimestega, kes on sügaval koomas või tardumuses, võib olla mingi kontakt. On ju räägitud ka koomasolijaist, kes on just jätkuva inimliku hoolitsuse ja lähedaste usu varal lõpuks ikkagi välja tulnud.
Kuigi huvitaval kombel seostub Sacks filmis just ravimi katsetamisega, on ta psühhiaatria ajaloos ilmselt üks oluline figuur selle poolest, et vastustas ainult ravimitepõhist tegelemist psühhiaatriliste ja neuroloogiliste patsientidega. Ravimeist on tihti abi, aga ainult neist ei piisa... Raamatus "Mees kes pidas oma naist kübaraks" on tal lugu ühest tegelasest, keda vaevasid tõmblused ja kellele ükski ravim ei mõjunud. Siis nad kahekesi kujutasid ette, milline oleks tema elu ilma tõmbluseta. Kui see mees oli loonud vastava kujutluspildi endast, alles siis hakkasid mõjuma ka ravimid...
Ka "Ärkamistes" on stseen, kus Leonard on juba tagasi langemas ja üleni krampide ja tõmbluste küüsis ning jätab oma vahepeal tekkinud kallimaga jumalaga. Too aga kutsub Leonardi-DeNiro keset sööklat tantsima, ja selle käigus Leonardi tõmblused vaibusid, nii et ta liikumised olid tantsu sees täiesti sujuvad. Langedes pärast tantsu jälle tõmbluste küüsi. See on võrdlemisi usutav, Sacks kirjeldab analoogseid asju teisalgi.
„Ärkamised“ (Awakenings) 1990, USA, 121 min. Rež Penny Marshall. Osades Robin Williams, Robert De Niro, Julie Kavner. Oliver Sacksi samanimelise dokumentaalse raamatu põhjal. Robin Williamsi mängitud arst avastab katatoonilistel patsientidel reaktsioone. Kasutab ne peal L-Dopa nimelist ravimit, mis toob nad tagasi. Esimesena DeNiro mängitud patsiendi Leonardi. Mõne aja pärast aga langevad nad stuuporisse tagasi.
Film on iseenesest konventsionaalne Hollywoodi film. Aga näitlejatööd on meisterlikud, eeskätt muidugi kaks peameest, aga ka kõrvalosatäitjad. Huvitav vaatamine igatahes. Ma pole küll seda Sacksi raamatut lugenud, aga kui kinoilustus maha arvata, siis tundub olevat üsna tema hoiakule truu. Tema rõhuasetus inimlikkusele. Leonardi ajuvõnked näitavad ühetaolisi väikseid võnkeid - st. ei mingit mõttetegevust - aga oma nime kuuldes käis joontest jõnks läbi. St. isegi inimestega, kes on sügaval koomas või tardumuses, võib olla mingi kontakt. On ju räägitud ka koomasolijaist, kes on just jätkuva inimliku hoolitsuse ja lähedaste usu varal lõpuks ikkagi välja tulnud.
Kuigi huvitaval kombel seostub Sacks filmis just ravimi katsetamisega, on ta psühhiaatria ajaloos ilmselt üks oluline figuur selle poolest, et vastustas ainult ravimitepõhist tegelemist psühhiaatriliste ja neuroloogiliste patsientidega. Ravimeist on tihti abi, aga ainult neist ei piisa... Raamatus "Mees kes pidas oma naist kübaraks" on tal lugu ühest tegelasest, keda vaevasid tõmblused ja kellele ükski ravim ei mõjunud. Siis nad kahekesi kujutasid ette, milline oleks tema elu ilma tõmbluseta. Kui see mees oli loonud vastava kujutluspildi endast, alles siis hakkasid mõjuma ka ravimid...
Ka "Ärkamistes" on stseen, kus Leonard on juba tagasi langemas ja üleni krampide ja tõmbluste küüsis ning jätab oma vahepeal tekkinud kallimaga jumalaga. Too aga kutsub Leonardi-DeNiro keset sööklat tantsima, ja selle käigus Leonardi tõmblused vaibusid, nii et ta liikumised olid tantsu sees täiesti sujuvad. Langedes pärast tantsu jälle tõmbluste küüsi. See on võrdlemisi usutav, Sacks kirjeldab analoogseid asju teisalgi.
Marta Sillaots
Marta Sillaots. Sealtpoolt künniseid. LR 2009, nr 31-34.
Tahtsin Lennart Merest midagi kaasa osta. Seal on R-kiosk, kust saab ikka Loomingu Raamatukogu. Müügil oli, nagu ikka, ainult viimane number, Marta Sillaotsaga (1887-1969). Vaatasin seda ja kõhklesin. Selline vanaaja värk (esmatrükk 1939), ja pealegi mälestusteraamat, mitte ilukirjandus. Aga ostsin ikkagi. Järgmisel hetkel juba kahetsesin. Aga nüüd, kui ta läbi olen lugenud, on mul väga hea meel.
1. Üks asi on lihtsalt reaaliad, mis huvi pakuvad. Milline oli Tallinn 19. sajandi lõpupoole ja kuidas ta sajandivahetuse paiku muutuma hakkas. Esimese maailmasõja ja iseseisvumise seiku. M.S. töötas sel ajal Tallinna telegraafis (Vene tn.), nii et sündmustega puutus ta lähedalt kokku. Sõjaaja nälg. Raamat keskendub ajani kuni 1920. Hilisemast üheksateistkümnest aastast on väga põgusalt vaid viimases peatükis. Võib-olla ta oleks tahtnud pikemalt kirjutada, aga mingil põhjusel jäi katki? Hilisemast ajast (st. peale 1939. a.) annab kena sissevaate Anu Saluääre koostatud valimik Marta Sillaotsa külalisteraamatust ja kirjadest. 21. detsembril 1950 ta vahistati ja ta oli vangis alguses Valgas ja hiljem Venemaal. Kodumaale sai ta tagasi 1955.
2. Aga veelgi enam koorub tekstist kaudselt välja tarmuka, vabameelse ja intelligentse naise kuju. Tuleb ju meeles pidada, et 19. sajandi lõpul polnud naisharitlane sugugi midagi enesestmõistetavat. Aga tal õnnestus käia keskkoolis (kus õppis vabalt valdama vene, saksa ja prantsuse keelt), töötada õpetajana, kirjutada laste pedagoogikast, avaldada omaenese jutte ja vesteid raamatuna ja ajalehes (muide, esimene tema avaldatud kirjutis on esperanto keeles). Ja tõlkeid. Tarmukusest annab aimu näiteks väike seik, kuidas ta sai 1. MS päevil Tartus telegraafis töötades kolm vaba päeva ja pidi Võrru sõbrannale külla minema. Kuna ta ei mahtunud rongi peale (sõjaaeg), siis sõitis hoopis laevaga Pihkvasse, oli päeva seal ja järgmisel päeval kemmergusselitsutult sõitis siis rongiga Võrru. Praegu tundub eestlus ja omariikluski juba midagi enesestmõistetavat, aga vaevalt sada aastat tagasi polnud siin midagi selget: koolides õpiti vene keeles ja ka eestlaste seas oli mugandumine tavaline. Ja Marta Sillaots on üks neist tegelastest, tänu kellele meil eestlus ja omariiklus üldse olemas on: tänu oma publitsistikategevusele, aga ka otsesemalt poliitikaga kokku puutudes, kui ta käis Asutava Kogu istungitel ja vahendas infot ajalehele; või kui ta telegraafis töötades segastel aegadel infot jagas (veel 22. veebruaril 1918, kui sakslased juba Haapsalus olid, salgasid ametivõimud Saksa vägede dessanti mandrile). Ja ta oli ka üks eesti esimesi naisõiguslasi, tundub. Ja pidas hiljem oma Nõmme kodus salongi.
3. Need mälestused on ka väga hästi kirjutatud. Martal oli terve kari nooremaid õdesid-vendi (mingi seitse vist), keda ta kantseldas ja kellele ta lugusid vestis ning ta ütleb, et sai sealt väga hea kooli: kui liiga keeruliselt rääkis, kaotasid lapsed huvi ja lasid jalga. Seda on tunda ka lisas olevatest kirjadest. Üks tsitaat: „Meile asutati komnata gigienõ, kus on õhtuti sooja vett tussu pesemiseks. Vee soojendajaks on üks ukraina mutt (meil on ukrainlannasid laialt, omapärased mutikesed!); see tuleb nüüd õhtuti alati ja hõikab: „Babonki, idite persiki mõtj! Persiki mõtj!, persiki mõtj!“ Ilus, eks.“ (lk. 163).
Künniseid on hulganisti olnud, nii et kulub ära hääl nende tagant. Sest kuigi too raamat ilmus juba 60 aastat tagasi, on rääkija hääl tänapäevane, st. ei jää sellist muljet, et loed mingit muinsust.
Tahtsin Lennart Merest midagi kaasa osta. Seal on R-kiosk, kust saab ikka Loomingu Raamatukogu. Müügil oli, nagu ikka, ainult viimane number, Marta Sillaotsaga (1887-1969). Vaatasin seda ja kõhklesin. Selline vanaaja värk (esmatrükk 1939), ja pealegi mälestusteraamat, mitte ilukirjandus. Aga ostsin ikkagi. Järgmisel hetkel juba kahetsesin. Aga nüüd, kui ta läbi olen lugenud, on mul väga hea meel.
1. Üks asi on lihtsalt reaaliad, mis huvi pakuvad. Milline oli Tallinn 19. sajandi lõpupoole ja kuidas ta sajandivahetuse paiku muutuma hakkas. Esimese maailmasõja ja iseseisvumise seiku. M.S. töötas sel ajal Tallinna telegraafis (Vene tn.), nii et sündmustega puutus ta lähedalt kokku. Sõjaaja nälg. Raamat keskendub ajani kuni 1920. Hilisemast üheksateistkümnest aastast on väga põgusalt vaid viimases peatükis. Võib-olla ta oleks tahtnud pikemalt kirjutada, aga mingil põhjusel jäi katki? Hilisemast ajast (st. peale 1939. a.) annab kena sissevaate Anu Saluääre koostatud valimik Marta Sillaotsa külalisteraamatust ja kirjadest. 21. detsembril 1950 ta vahistati ja ta oli vangis alguses Valgas ja hiljem Venemaal. Kodumaale sai ta tagasi 1955.
2. Aga veelgi enam koorub tekstist kaudselt välja tarmuka, vabameelse ja intelligentse naise kuju. Tuleb ju meeles pidada, et 19. sajandi lõpul polnud naisharitlane sugugi midagi enesestmõistetavat. Aga tal õnnestus käia keskkoolis (kus õppis vabalt valdama vene, saksa ja prantsuse keelt), töötada õpetajana, kirjutada laste pedagoogikast, avaldada omaenese jutte ja vesteid raamatuna ja ajalehes (muide, esimene tema avaldatud kirjutis on esperanto keeles). Ja tõlkeid. Tarmukusest annab aimu näiteks väike seik, kuidas ta sai 1. MS päevil Tartus telegraafis töötades kolm vaba päeva ja pidi Võrru sõbrannale külla minema. Kuna ta ei mahtunud rongi peale (sõjaaeg), siis sõitis hoopis laevaga Pihkvasse, oli päeva seal ja järgmisel päeval kemmergusselitsutult sõitis siis rongiga Võrru. Praegu tundub eestlus ja omariikluski juba midagi enesestmõistetavat, aga vaevalt sada aastat tagasi polnud siin midagi selget: koolides õpiti vene keeles ja ka eestlaste seas oli mugandumine tavaline. Ja Marta Sillaots on üks neist tegelastest, tänu kellele meil eestlus ja omariiklus üldse olemas on: tänu oma publitsistikategevusele, aga ka otsesemalt poliitikaga kokku puutudes, kui ta käis Asutava Kogu istungitel ja vahendas infot ajalehele; või kui ta telegraafis töötades segastel aegadel infot jagas (veel 22. veebruaril 1918, kui sakslased juba Haapsalus olid, salgasid ametivõimud Saksa vägede dessanti mandrile). Ja ta oli ka üks eesti esimesi naisõiguslasi, tundub. Ja pidas hiljem oma Nõmme kodus salongi.
3. Need mälestused on ka väga hästi kirjutatud. Martal oli terve kari nooremaid õdesid-vendi (mingi seitse vist), keda ta kantseldas ja kellele ta lugusid vestis ning ta ütleb, et sai sealt väga hea kooli: kui liiga keeruliselt rääkis, kaotasid lapsed huvi ja lasid jalga. Seda on tunda ka lisas olevatest kirjadest. Üks tsitaat: „Meile asutati komnata gigienõ, kus on õhtuti sooja vett tussu pesemiseks. Vee soojendajaks on üks ukraina mutt (meil on ukrainlannasid laialt, omapärased mutikesed!); see tuleb nüüd õhtuti alati ja hõikab: „Babonki, idite persiki mõtj! Persiki mõtj!, persiki mõtj!“ Ilus, eks.“ (lk. 163).
Künniseid on hulganisti olnud, nii et kulub ära hääl nende tagant. Sest kuigi too raamat ilmus juba 60 aastat tagasi, on rääkija hääl tänapäevane, st. ei jää sellist muljet, et loed mingit muinsust.
domenica 1 novembre 2009
Orsay' muuseum, Pariis 5. osa
Lisan ka Orsay' muuseumi kodulehe aadressi
http://www.musee-orsay.fr/en/home.html
Seal saab lausa saalikaupa vaadata, mis nodi neil seal ripub või seisab või tugeb või... Eelmiste kirjade reprod võtsingi sealt. Võib-olla mujalt saaks ka paremaid.
http://www.musee-orsay.fr/en/home.html
Seal saab lausa saalikaupa vaadata, mis nodi neil seal ripub või seisab või tugeb või... Eelmiste kirjade reprod võtsingi sealt. Võib-olla mujalt saaks ka paremaid.
Orsay' muuseum, Pariis 4. osa
Veel mõningaid pilte.
Matisse "Luxe, calme et volupté" ("Luksus, rahu ja vohavus") 1904.
Paul Signac „Femmes au puits“ ("Naised kaevul", 1892). Kas te näete, kuidas asjade piirid sulavad? Meri läheb rannaks ja rand mereks ja naine mereks ja meri naiseks ja...
Munch. „Suveöö Aagaardstrandis“ (1904). Üksik Munchi pilt köitis tähelepanu.
.gif)
Klimt "Rosiers sous les arbres" ("Roosipõõsad puude all", u. 1905)
Cézanne’ist, Monet’st, Sisley’st, Pissarrost, Seurat’st, Toulouze-Lautrecist, Renoirist jt. ei hakanud ma rääkimagi. Liiga palju. Teine kord.
Matisse "Luxe, calme et volupté" ("Luksus, rahu ja vohavus") 1904.
Paul Signac „Femmes au puits“ ("Naised kaevul", 1892). Kas te näete, kuidas asjade piirid sulavad? Meri läheb rannaks ja rand mereks ja naine mereks ja meri naiseks ja...
Munch. „Suveöö Aagaardstrandis“ (1904). Üksik Munchi pilt köitis tähelepanu.
.gif)
Klimt "Rosiers sous les arbres" ("Roosipõõsad puude all", u. 1905)
Cézanne’ist, Monet’st, Sisley’st, Pissarrost, Seurat’st, Toulouze-Lautrecist, Renoirist jt. ei hakanud ma rääkimagi. Liiga palju. Teine kord.
Orsay' muuseum, Pariis 3. osa
Courbet' "Origine du monde" ("Maailma Loomine" või "Maailma algus") (1866). Sellele poildile polevat kogu 19. sajandi vältel võrdset. Paljaid naisi on küll ja küllaga, aga nii täpset vitu-uurimist vist siis teised maali peal ei teinud. See pilt polnud mõeldud näitusele, vaid see oli mõeldud tema tellija, türgi-egiptuse päritolu tegelase Halil-bei (1831-1879) kollektsiooni. Enne kui see muuseumile sai, kuulus maal kuulsale prantsuse psühhoanalüüsi teoreetikule Jacques Lacanile. Lummav pilt. Mäletan, ühel Paavo Krosmanni venna koostatud esimesel indikogumikul oli üks laul, kus olid sõnad "the guys could never get enough of looking at that particular spot between two thighs". Muide, kui ma nüüd järele mõtlen, siis see ei olnud pornograafiline pilt, nokutunde järgi. Porgnograafia on see, kui seksuaalsus ja elujõud koondub ühte organisse (vähemasti mehe puhul), (väe)kunst on see, kui nad laotuvad üle kogu kehaterviku. Eks see sõltub vaatajast (või ühe ja sama vaataja hoiakutest eri hetkil), aga vahe on mu meelest väga selge.
Orsay' muuseum, Pariis 2. osa
Lisan siis veel mõned pildid (vt. eelmine kiri).
Amaury Duval „Madame de Loynes“ (1862). Väga sugestiivne portree. Sugestiivsem kui Mona Lisa.
Manet „Berthe Morisot’ portree“ (1872). Berthe oli ka ise kunstnik, paar ta asja olid ka üleval, head asjad.
Caillebotte „Põrandahööveldajad“ (1875). Tekitanud omal ajal skandaali, et sellisest vaatenurgast ei tohi maalida.
Cuno Amiet’ „Paysage de neige“ (1904). Üks naljakas pilt. Suur, peaaegu üleni valge lõuend, keskel väike suusataja. Ka hiina maalidel on inimene väike, aga ta ei ole kunagi niimoodi keskel. Kõik käib ikka inimese ümber siin…
Giacometti „Capolago vaade“ (1907)
Amaury Duval „Madame de Loynes“ (1862). Väga sugestiivne portree. Sugestiivsem kui Mona Lisa.
Manet „Berthe Morisot’ portree“ (1872). Berthe oli ka ise kunstnik, paar ta asja olid ka üleval, head asjad.
Caillebotte „Põrandahööveldajad“ (1875). Tekitanud omal ajal skandaali, et sellisest vaatenurgast ei tohi maalida.
Cuno Amiet’ „Paysage de neige“ (1904). Üks naljakas pilt. Suur, peaaegu üleni valge lõuend, keskel väike suusataja. Ka hiina maalidel on inimene väike, aga ta ei ole kunagi niimoodi keskel. Kõik käib ikka inimese ümber siin…
Giacometti „Capolago vaade“ (1907)
Orsay' muuseum, Pariis
Täna oli muuseumides tasuta päev ja ma käisin Orsay’ muuseumis. See on endine rongijaam, Seine’i vasakul kaldal, otse teiselpool jõuge Louvre’ist. Sinna on koondatud 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi algusaastate kunst. Põhiliselt käiakse seal impressioniste vaatamas.
Väljas oli hästi pikk saba, eraldi teenistuja sättis seda vonklema, et inimesed ära mahuksid. Alguses lugesin raamatut, pärast vaatasin inimesi. See on ka nagu muuseum. Eriti siin Pariisis on inimeste mitmekesisus nii suur, et siin ei saa inimeste vaatamisest iial küllalt. Ja see on huvitav, kuidas otsa vaatamisest juba piisab, et saada inimesest mingit aimu – juba kuidagi taipad tema dünaamikat, iseloomu, hoiakut, kalduvusi, algeid, eksistentsiaalset positsiooni, seda kuidas ta isekülg väljendub.
Vihma sadas, tõmmud varjumüüjad kõndisid mööda saba ja hõikusid: „Palapulii, palapulii“ (< pr. k. parapluie, „vihmavari“)
Sain seal korraliku laksu. Ütlen kohe, et kunstist ma suuremat ei tea, mõnede kuulsamate kunstnike nimesid olen kuulnud ja mõningaid reprosid näinud. Mõne kunstniku elulugu lugenud. Noh, nagu enamik eestlasi ilmselt.
Avastasin enda jaoks kaks kunstnikku, kellest ma midagi ei teadnud, aga kes mind kohe võlusid: Armand Guillaumin ja Henri Edmond Cross.
Armand Guillaumin "Normandia õunapuud" (1887)
Henri Edmond Cross "Pärastlõuna Pardigonis" (1907)
Keha hakkas surisema selle peale, mõte hakkas jooksma, elumahlad liikuma.
Goghi saalis oli rahvast kõige tihedamalt, ja seal sain järjekordse laksu. Kui tahate teada, mis on vägi, siis vaadake Goghi: toores energia, puhas jõud. Tükk aega jõllitasin pilti „Cordeville'i õlgsaviplönnmajad“ (1890).
Ja külmavärinad käivad mööda ihu. Tunnen, kuidas mu nägemine ja kogemine teiseneb, kuidas mu tajuselgroog on nagu sepikojas, kus seda ümber vormitakse, painutatakse, väänatakse, karastatakse, lahku ja kokku taotakse.
Ja juugendmööbel… Seal oli üks terve suur tuba puidust juugendkaunistustega (Alexandre Charpentier), voolavad, mööda seina jooksvad puuväädid, mis sujuvalt lähevad üle lauaplaadiks, lauajalgadeks, teispidi tõusevad lae alt teise lauani. Tundsin, kuidas jõud hakkasid ka minu sees seepeale liikuma!
Seisin seal toas ja külmavärinad jooksevad mööda ihu ja nuuksun rõõmust.
Samamoodi ühe juugendkirjutuslaua peale (Henry van de Velde).
Vaatan lauda ja olen üdini rõõmus.
Järgmisse kirja panen veel mõned pildid, mis mulle meeldisid või huvi pakkusid.
Selliseid tundmiseviise, aistide väänamisi, ergutamisi!! Ma olin nagu nuiaga pähe saanud.
Muidugi oli küllaga asju, mis mulle üldse korda ei läinud. Akadeemiline kunst, enamik realismi, enamik sümbolismi. Muidugi, eks sellega on vist ka sedamoodi, et kui neid asju lähemalt uurida, siis võib see põnevaks muutuda, õpid ajapikku nüansse nägema, vahet tegema heal ja halval stiilil jne. Igatahes sellisena nagu ma praegu olen, pole kunstis midagi, mis jätaks mind külmemaks kui antiigistseenilised klassitsistlikud maalid ja igasugu antiikajast võetud tegelastega skulptuurid.
Ma olen küll Gombrowicziga nõus, et muuseumid on parajad perverssused: šedööver, mis nõuab enda kätte tervet saali, lükitakse tihedasti teise šedöövri kõrvale jne., nii et neil pole hingamisruumi. Ja kõige selle talumine-vastuvõtmine on ka pöörane. Ma olin seal Orsay’ muuseumis ainult mingi kaks ja pool tundi, enne kui ta kinni pandi, aga see on hullem kui päev läbi Aristotelest lugeda – heas mõttes hullem. Pea hakkab tööle, aistid hakkavad tööle, elu mühab. Nojah, aga mis sa hädaga teed. Ikkagi hea, et saab neid kuskil vaadata. Ja soovi korral võibki ju minna ja ainult üht teost vaadata. Minu keskendumist tegelikult ei häirinud ei kunstiteoste pöörane kokkukuhjatus ega ka inimeste pöörane mass. Mina vaatasin oma Goghi või Sisleyt või Guillaumini või Signaci ega lasknud end millelgi kõigutada. Sellised teosed imevad kogu tähelepanu endasse ja sa ei märka midagi enda ümber.
Reprode peal ei ole see ikka see. Kas sellepärast, et ta on su silme ees staatiline, või et sa ei saa näha maali faktuuri, tema kolmandat mõõdet, või tõlkimine õlivärvidelt fotopaberile või digipikseliteks – mis ka põhjus ei oleks, aga originaal on hoopis teine tubakas. Ostsin muuseumi kataloogi, aga kui ma vaatan neidsamu maale, mis panid mu külmavabisema, siis repro peal noh, midagi nagu oleks, aga kokkuvõttes võrdlemisi lamedad ja eimidagiütlevad. Ma ei usu, et asi oleks ainult selles, et kui lähed kunstisaali, siis juba lood ootused kunstisündmuseks, aga kodus reprosid vaadates on kõik banaalsem. Arvutist filmi vaadates võin saada sama elamuse kui kinos, aga maali puhul tundub olevat põhimõtteline vahe. (Nojah, ega needki reprod, mis ma kirja juurde panen, panevad teid ilmselt õlgu kehitama. Eks need on pigem osutuseks, millest ma räägin. Ja vb mõni teist on neid ka oma silmaga näinud).
Ühesõnaga, nii rõõmustav, jõuduandev. Muidugi see oli ropp ahmimine, nagu lehm päeval karjamaal vohmib valimatult endale sisse ja pärast hakkab hekseldama. Ma tahaks ka veel sinna tagasi minna, et rahus mõnuleda. Näis. Ja mõni saal jäi vist nägemata ka.
Pärast kakerdasin kuidagi välja, ostsin mustalt mehelt sooje kastaneid ja kõndisin mööda Seine’i kallast Cité poole. Saint-Michelis litsusin end metroo peale.
Väljas oli hästi pikk saba, eraldi teenistuja sättis seda vonklema, et inimesed ära mahuksid. Alguses lugesin raamatut, pärast vaatasin inimesi. See on ka nagu muuseum. Eriti siin Pariisis on inimeste mitmekesisus nii suur, et siin ei saa inimeste vaatamisest iial küllalt. Ja see on huvitav, kuidas otsa vaatamisest juba piisab, et saada inimesest mingit aimu – juba kuidagi taipad tema dünaamikat, iseloomu, hoiakut, kalduvusi, algeid, eksistentsiaalset positsiooni, seda kuidas ta isekülg väljendub.
Vihma sadas, tõmmud varjumüüjad kõndisid mööda saba ja hõikusid: „Palapulii, palapulii“ (< pr. k. parapluie, „vihmavari“)
Sain seal korraliku laksu. Ütlen kohe, et kunstist ma suuremat ei tea, mõnede kuulsamate kunstnike nimesid olen kuulnud ja mõningaid reprosid näinud. Mõne kunstniku elulugu lugenud. Noh, nagu enamik eestlasi ilmselt.
Avastasin enda jaoks kaks kunstnikku, kellest ma midagi ei teadnud, aga kes mind kohe võlusid: Armand Guillaumin ja Henri Edmond Cross.
Armand Guillaumin "Normandia õunapuud" (1887)
Henri Edmond Cross "Pärastlõuna Pardigonis" (1907)
Keha hakkas surisema selle peale, mõte hakkas jooksma, elumahlad liikuma.
Goghi saalis oli rahvast kõige tihedamalt, ja seal sain järjekordse laksu. Kui tahate teada, mis on vägi, siis vaadake Goghi: toores energia, puhas jõud. Tükk aega jõllitasin pilti „Cordeville'i õlgsaviplönnmajad“ (1890).
Ja külmavärinad käivad mööda ihu. Tunnen, kuidas mu nägemine ja kogemine teiseneb, kuidas mu tajuselgroog on nagu sepikojas, kus seda ümber vormitakse, painutatakse, väänatakse, karastatakse, lahku ja kokku taotakse.
Ja juugendmööbel… Seal oli üks terve suur tuba puidust juugendkaunistustega (Alexandre Charpentier), voolavad, mööda seina jooksvad puuväädid, mis sujuvalt lähevad üle lauaplaadiks, lauajalgadeks, teispidi tõusevad lae alt teise lauani. Tundsin, kuidas jõud hakkasid ka minu sees seepeale liikuma!
Seisin seal toas ja külmavärinad jooksevad mööda ihu ja nuuksun rõõmust.
Samamoodi ühe juugendkirjutuslaua peale (Henry van de Velde).
Vaatan lauda ja olen üdini rõõmus.
Järgmisse kirja panen veel mõned pildid, mis mulle meeldisid või huvi pakkusid.
Selliseid tundmiseviise, aistide väänamisi, ergutamisi!! Ma olin nagu nuiaga pähe saanud.
Muidugi oli küllaga asju, mis mulle üldse korda ei läinud. Akadeemiline kunst, enamik realismi, enamik sümbolismi. Muidugi, eks sellega on vist ka sedamoodi, et kui neid asju lähemalt uurida, siis võib see põnevaks muutuda, õpid ajapikku nüansse nägema, vahet tegema heal ja halval stiilil jne. Igatahes sellisena nagu ma praegu olen, pole kunstis midagi, mis jätaks mind külmemaks kui antiigistseenilised klassitsistlikud maalid ja igasugu antiikajast võetud tegelastega skulptuurid.
Ma olen küll Gombrowicziga nõus, et muuseumid on parajad perverssused: šedööver, mis nõuab enda kätte tervet saali, lükitakse tihedasti teise šedöövri kõrvale jne., nii et neil pole hingamisruumi. Ja kõige selle talumine-vastuvõtmine on ka pöörane. Ma olin seal Orsay’ muuseumis ainult mingi kaks ja pool tundi, enne kui ta kinni pandi, aga see on hullem kui päev läbi Aristotelest lugeda – heas mõttes hullem. Pea hakkab tööle, aistid hakkavad tööle, elu mühab. Nojah, aga mis sa hädaga teed. Ikkagi hea, et saab neid kuskil vaadata. Ja soovi korral võibki ju minna ja ainult üht teost vaadata. Minu keskendumist tegelikult ei häirinud ei kunstiteoste pöörane kokkukuhjatus ega ka inimeste pöörane mass. Mina vaatasin oma Goghi või Sisleyt või Guillaumini või Signaci ega lasknud end millelgi kõigutada. Sellised teosed imevad kogu tähelepanu endasse ja sa ei märka midagi enda ümber.
Reprode peal ei ole see ikka see. Kas sellepärast, et ta on su silme ees staatiline, või et sa ei saa näha maali faktuuri, tema kolmandat mõõdet, või tõlkimine õlivärvidelt fotopaberile või digipikseliteks – mis ka põhjus ei oleks, aga originaal on hoopis teine tubakas. Ostsin muuseumi kataloogi, aga kui ma vaatan neidsamu maale, mis panid mu külmavabisema, siis repro peal noh, midagi nagu oleks, aga kokkuvõttes võrdlemisi lamedad ja eimidagiütlevad. Ma ei usu, et asi oleks ainult selles, et kui lähed kunstisaali, siis juba lood ootused kunstisündmuseks, aga kodus reprosid vaadates on kõik banaalsem. Arvutist filmi vaadates võin saada sama elamuse kui kinos, aga maali puhul tundub olevat põhimõtteline vahe. (Nojah, ega needki reprod, mis ma kirja juurde panen, panevad teid ilmselt õlgu kehitama. Eks need on pigem osutuseks, millest ma räägin. Ja vb mõni teist on neid ka oma silmaga näinud).
Ühesõnaga, nii rõõmustav, jõuduandev. Muidugi see oli ropp ahmimine, nagu lehm päeval karjamaal vohmib valimatult endale sisse ja pärast hakkab hekseldama. Ma tahaks ka veel sinna tagasi minna, et rahus mõnuleda. Näis. Ja mõni saal jäi vist nägemata ka.
Pärast kakerdasin kuidagi välja, ostsin mustalt mehelt sooje kastaneid ja kõndisin mööda Seine’i kallast Cité poole. Saint-Michelis litsusin end metroo peale.
Iscriviti a:
Post (Atom)