giovedì 26 novembre 2009

Moodsa kunsti muuseum, Pariis (Tokio palee) 2. osa

Siis oli seal üks František Kupka pilt, mis mind rüü(tu)stas. Seda ma aga netist ei leidnud.
Leidsin aga Etienne Beothy skulptuuri pildi, mis Kupka ees oli. „Dominantne septakord, oopus 81“ (1938), mille ümber ma käisin ja rõõmustasin. Kuidas saab üldse nii ilusa asja teha? Ta justkui polekski tehtud, vaid oleks kogu aeg olemas olnud.



















Ühes saalis oli mööbel. Jõllitasin pikalt Jacques-Emile Ruhlmanni kaht kappi. Nende pilte ma jälle ei leidnud kuskilt, aga kui tema nime guugeldate, saate hulga teisi asju, mis on ka väga head. Ja kuigi need kapid olid vormilt täiesti ühesugused, oli neil täiesti erinev iseloom, tunne, mulje – lihtsalt sellepärast, et uste peal oli ühel tume kate, teisel juhul mingi maonahast vms heledam kate, ja lihtneselge geomeetriline muster. Ja kui esimesel kapil vaatas tumedalt taustalt allalastava ukse ümmargune heleda sõõriga lukukoht sulle otsa, siis teine mõjus hoopis muuga, pigem andis ilmet see muster. Aga mõlemad kapid tekitasid isesuguse tunde – mis on kuidagi kehaliikumisega seotud.

Jean Pascin – alguses tundus tüütu selline tagasipöördumine figuratiivse juurde, aga siis kuidagi köitsid tema vibreerivad figuurid. Õigeid pilte ei leidnud, panen ühe muu. „Kaks modelli“:





















Chaim Soutine. „Grotesk“ (autoportree) (1922-23):




















Raoul Dufy. „Kolmkümmend aastat“ (1931):

Nessun commento: