S (2 x A) 1 x 5 A 2

Prantslaste juures imetlen ma kõige enam nende lävimiskultuuri. Esimene nõue on ennast artikuleeritult ja selgelt väljendada. Mõnikord olen isegi avastanud prantsuskeelseid fraase kasutamas, mis lävimist õlitavad, ja suhtlemises on see tõesti väga mugav. Tunned, kuidas sobivad fraasid iseenesest üle huulte tulevad – mis eesti keeles tunduks kohatu või võlts, aga siin loomulik. On mingi kood, sellel on eri nüansse ja tasandeid, ja kui seda tunda, siis voolab suhtlemine nagu iseenesest. Laupäeval käisin Bergsoni Sõprade Ühingu koosolekul, kus näiteks üks noormees rääkis ühingu asjaajamisest, ja niimoodi lihvitud lausete ja kauni väljendusega et lase aga olla.

Prantsuse keel võib-olla ka lihtsustab seda mõnevõrra. Näiteks see, et saab erinevaid fraase üksteise otsa lükkida, ilma et süntaks sellest muutuks. Eesti keele lauseehitus on seevastu palju tundlikum: lisad kõrvallause ja kohe tuleb muuta pealauset, muudad mingit määrust, ja jälle kõik muutub, jne. Sellepärast on prantsuse keeles väga lihtne tsitaate oma lausesse lõimida, samas kui eesti keeles teeb see tihti probleeme (näiteks „verb 2“ kalduvus). Tähendab, prantslased saavad selliste mõtte ja süntaksi „ühikute“, plokkidega suhelda, eesti keeles aga tuleb neid kogu aeg ümber teha, ja see pole nii mugav.

Aga põhiline on muidugi ikkagi too viisakuskultuur ise – mitte et prantslased tingimata viisakamad oleksid kui teised rahvad vms, vaid just nimelt viisakuse kultuur, st. et seda kultiveeritakse. Ja keelelisel väljendusosavusel on siin oluline koht. Keskmine prantslane on kõige selgema, liigendatuma jne. eneseväljendusega kodanik maamuna peal, teiste rahvaste samasuguse keskmise murjaniga võrreldes. Kui esitada mingi küsimus, siis eestlane (mina näiteks) lihtsalt mõmiseb selle peale või ühmab või kohmab – või on hoopis vait. Prantslane aga peab sulle tiheda kümneminutilise loengu sissejuhatuse, teemaarenduse, kokkuvõtte ja väljajuhatusega. Eks neil kultiveeritakse seda juba koolis. Igatahes artikuleeritus, „selgelt ja aredalt“, on prantslastel veres. Või pigem meeles. Või pigem keeles.

Sellel, et viisakusel võib üldse mingi omaväärtus olla, sain ma aru alles Prousti lugedes, kus see on lausa kunst. St viisakus ei pea sugugi tähendama „võlts“, „külm“, „distantseeritud“ vms., vaid eeskätt on see inimliku lävimise organiseerimine, st. mehhanismid, kuidas seda reguleerida. Ja mulle tundub, et prantslased valdavad seda üldiselt väga hästi, nii käitumises kui eeskätt keelelises väljenduses. Eestlaste lävimises on palju rohkem implitsiitsust, ütlematajätmist, mõistatamist, äraarvamist – ja ühtlasi ka vääritimõistmist. Ma ei ütle, et see on halb. Ma ütlen lihtsalt seda, et mulle tuli kunagi üllatusena, et saab ka teistmoodi. Aga mul on tihti juhtunud, et prantslased ei saa minust aru, kuna mulle on sisse juurdunud teistsugune kood.

Võib-olla on eestlastel suurem austus sõna vastu. St. sõna näib endiselt kandvat endas väge – nii et näiteks väljend „ära sõnama“ on endiselt täiesti elujõuline. Austus kirja vastu haakub sellega väga hästi. Küllap see hakkab tasapisi muutuma, aga sedasorti muutused käivad ikkagi väga aeglaselt. Umbusk liigse rääkimise vastu on muide ka hiina erinevates mõttesuundades tugevalt esindatud (kasvõi kuulus daodejingi lause: „Teadja ei räägi, rääkija ei tea“). Prantslased aga näitavad seda, et isegi kui ei saa „ära öelda“, võib ometi öelda – ning sellesama ütlemisega kaudselt väljendada kulgu.

(Pealkiri on reebus, mille õppisin ühelt tüdrukult, sõites Töö ja Puhke Laagri seltskonnaga pärast TPL-i lõppu bussiga Lätti - see oligi too "puhkus" pärast ma-ei-tea-mitut nädalat peedivagusid. Oi seda kõplamist, nii et seda nägu. Tõsi küll, ma esitan reebuse natuke teisel kujul. Vihje 1: korrutustehe on kummalgi juhul erinevas tähenduses. Vihje 2: see on kolmest sõnast koosnev lause).