Marta Sillaots

Marta Sillaots. Sealtpoolt künniseid. LR 2009, nr 31-34.

Tahtsin Lennart Merest midagi kaasa osta. Seal on R-kiosk, kust saab ikka Loomingu Raamatukogu. Müügil oli, nagu ikka, ainult viimane number, Marta Sillaotsaga (1887-1969). Vaatasin seda ja kõhklesin. Selline vanaaja värk (esmatrükk 1939), ja pealegi mälestusteraamat, mitte ilukirjandus. Aga ostsin ikkagi. Järgmisel hetkel juba kahetsesin. Aga nüüd, kui ta läbi olen lugenud, on mul väga hea meel.

1. Üks asi on lihtsalt reaaliad, mis huvi pakuvad. Milline oli Tallinn 19. sajandi lõpupoole ja kuidas ta sajandivahetuse paiku muutuma hakkas. Esimese maailmasõja ja iseseisvumise seiku. M.S. töötas sel ajal Tallinna telegraafis (Vene tn.), nii et sündmustega puutus ta lähedalt kokku. Sõjaaja nälg. Raamat keskendub ajani kuni 1920. Hilisemast üheksateistkümnest aastast on väga põgusalt vaid viimases peatükis. Võib-olla ta oleks tahtnud pikemalt kirjutada, aga mingil põhjusel jäi katki? Hilisemast ajast (st. peale 1939. a.) annab kena sissevaate Anu Saluääre koostatud valimik Marta Sillaotsa külalisteraamatust ja kirjadest. 21. detsembril 1950 ta vahistati ja ta oli vangis alguses Valgas ja hiljem Venemaal. Kodumaale sai ta tagasi 1955.

2. Aga veelgi enam koorub tekstist kaudselt välja tarmuka, vabameelse ja intelligentse naise kuju. Tuleb ju meeles pidada, et 19. sajandi lõpul polnud naisharitlane sugugi midagi enesestmõistetavat. Aga tal õnnestus käia keskkoolis (kus õppis vabalt valdama vene, saksa ja prantsuse keelt), töötada õpetajana, kirjutada laste pedagoogikast, avaldada omaenese jutte ja vesteid raamatuna ja ajalehes (muide, esimene tema avaldatud kirjutis on esperanto keeles). Ja tõlkeid. Tarmukusest annab aimu näiteks väike seik, kuidas ta sai 1. MS päevil Tartus telegraafis töötades kolm vaba päeva ja pidi Võrru sõbrannale külla minema. Kuna ta ei mahtunud rongi peale (sõjaaeg), siis sõitis hoopis laevaga Pihkvasse, oli päeva seal ja järgmisel päeval kemmergusselitsutult sõitis siis rongiga Võrru. Praegu tundub eestlus ja omariikluski juba midagi enesestmõistetavat, aga vaevalt sada aastat tagasi polnud siin midagi selget: koolides õpiti vene keeles ja ka eestlaste seas oli mugandumine tavaline. Ja Marta Sillaots on üks neist tegelastest, tänu kellele meil eestlus ja omariiklus üldse olemas on: tänu oma publitsistikategevusele, aga ka otsesemalt poliitikaga kokku puutudes, kui ta käis Asutava Kogu istungitel ja vahendas infot ajalehele; või kui ta telegraafis töötades segastel aegadel infot jagas (veel 22. veebruaril 1918, kui sakslased juba Haapsalus olid, salgasid ametivõimud Saksa vägede dessanti mandrile). Ja ta oli ka üks eesti esimesi naisõiguslasi, tundub. Ja pidas hiljem oma Nõmme kodus salongi.

3. Need mälestused on ka väga hästi kirjutatud. Martal oli terve kari nooremaid õdesid-vendi (mingi seitse vist), keda ta kantseldas ja kellele ta lugusid vestis ning ta ütleb, et sai sealt väga hea kooli: kui liiga keeruliselt rääkis, kaotasid lapsed huvi ja lasid jalga. Seda on tunda ka lisas olevatest kirjadest. Üks tsitaat: „Meile asutati komnata gigienõ, kus on õhtuti sooja vett tussu pesemiseks. Vee soojendajaks on üks ukraina mutt (meil on ukrainlannasid laialt, omapärased mutikesed!); see tuleb nüüd õhtuti alati ja hõikab: „Babonki, idite persiki mõtj! Persiki mõtj!, persiki mõtj!“ Ilus, eks.“ (lk. 163).

Künniseid on hulganisti olnud, nii et kulub ära hääl nende tagant. Sest kuigi too raamat ilmus juba 60 aastat tagasi, on rääkija hääl tänapäevane, st. ei jää sellist muljet, et loed mingit muinsust.