kodus ja võõrsil

Ma isegi ei tea, mis rahvusest ma olen. Me kõik võtame sisse igasuguseid mõjutusi, muutume teisteks. Heal juhul võib midagi statistiliselt välja selgitada, aga konkreetse üksikinimese kohta ei ütle see suurt midagi, või õigemini, ütleb just nimelt suurt, liiga suurt, aga mitte täpset. Kui ma õpin natuke mingit keelt, siis ma juba natuke olen tollemaalane; kui ma käin kuskil võõrsil, siis ma juba pisut olen nollemaalane; kui loen tõlkeski mõnd raamatut võõrast kultuurist või võõra kultuuriloo kohta, siis ma juba sutikese saan sollemaalaseks.
Ma imestan, et mul puudub selline asi nagu koduigatsus. Tähendab, muidugi on mul hea meel kodus olla ja näha sealseid paiku ja inimesi. Aga kui ma teisal olen, siis ta mind ei vaeva. Kui, siis on mul vahel võõrsi-igatsus, Teisemaa-igatsus. Tähendab, geograafiline koht ja kultuuriline ümbrus on taustaks, mis võib-olla soodustab või takistab midagi, innustab või pärsib mingil moel, aga see on lihtsalt positiivne antus – nagu vesi kalale –, millelt me tõukume. Ja tõukume kas nii- või naamoodi, sõltuvalt meie enda kehameele võimekusest ning keskkonna iseärasustest. Siin pole kunagi midagi „puudu“, eriti selja taga mitte. Reisimine iseenesest mind seepärast eriti ei köidagi, et siis ei jõua sealselt keskkonnalt tegelikult tõukuda, vaid sa tarid omaenda keskkonna kaasa ja lihtsalt vahetad kulisse – kuigi üllatusi ja väljakutseid tuleb ikka ette. Samas mõni võib-olla suudab ka liikudes liikuda, mine tea.