psühhoterror

Kuulan "Psühhoterrorit". Ma viimastel aegadel palju punki ei kuula, aga on päevi, mis on pungipäev. Kui on vaja kõrva kaudu teostada teatavat operatsiooni. Noorpõlve armastus ikkagi. "Punk" see pole lihtsalt muusika- ja elustiil, vaid see oli ontoloogiline või lausa eshatoloogiline kategooria, vabadus, rõõm, jõud, pöörasus, iroonia, sõprus, pohuism, muganematus, vabanemine. Ma olen nüüdseks igatepidi väikekodanlane, aga midagi sellest unistusest jääb alati alles, arvan. Nagu ühes Tsoi laulus "Kagda-to tõ bõl biitnikom", kus on juttu isast, kes oli kunagi biitnik olnud, aga nüüd kannab kaherealist pintsakut, vaatab jalkat jne, aga lõpus: "no ja verju i veritj mne v eta pirjatna što v duše tõ astalsa takim kak bõl" st et ta usub, et ta isal on hingepõhjas selles miskit ikka alles. Kui Exploitedit uskuda, siis isegi "Jesus is dead", aga "Punk's not dead".