matk luksemburgi rongijaama

Ilge purgaa oli, tuul puhus prügikaste pikali ja vihma sadas. Rühkisin oma vihmavarjukosuga läbi orkaani – kusjuures kasu oli sellest ainult niipalju, et pea jäi kuivaks, kipakas vihmavari sai aga lõplikult ära lõhutud. Mis mind aga üllatas oli see, et pooltel vastutulevatest luksemburglastest polnud vihmavarju ega midagi ja nad ei näinud sugugi laskvat end ilmast häirida. Kas on see sellepärast, et eestlasena olen vihma vastu eriti allergiline (ja alati tulevad mulle meelde orangutanid, kellele samuti vihm sugugi ei meeldi ja kes palmilehtedest endale vihmavarju munserdavad ning morni näoga vihma möödumist ootavad, "vihmavari" pea kohal). Et võib-olla siin luksemburgis pole selle vihmaga nii hull ja kohalikel pole sellest lugu, kui mõni päev sajab. Ja soe on. Käin endiselt pintsakuväel ja siidisalligi ei pea kaela panema. Võib-olla on siin mingi osa psühholoogial, aga mulle näib, et eestis tunneb kohe nahaga, et on karmim, külmem – isegi kui on soe, siis on see teistmoodi soe – tema sees varitseb alati külm. Sest isegi palavaimale suvepäevale järgneb jahe õhtu. Ööd ei ole eestis peaaegu kunagi päris soojad. See mulle nanjingis meeldis, et seal polnud öö ja päeva temperatuurierinevus nii suur.