Filosoofia on poliitika

Sest miks sa tahad näidata, rääkida üht- või teistmoodi? Selle taga on puhtpoliitilised valikud ja eelistused. Poliitika laias mõttes, puudutades esmalt inimlikku ühisolemist ja viimaks kõigi olendite ühisolemist.

uus mõtlemine

Uudsed arengud tänapäeva filosoofias toimuvad tänu läbikäimistele teaduse, kunsti, religiooni, ühiskonna ja muuga. Sest iseenesest ei teki mõtlemises midagi uut, vaid ainult torkena “väljast”. Ja just nende torgete varal saab omandada uue tähenduse ka filosoofia enese pärand, möödaniku mõtlejad.

alp

Reedel Alpides turnides lugesin enda ette valju häälega udmurdikeelset luuletust hanest ja rebasest, ja mõtlesin, kas selle koha peal kunagi udmurdi keelt räägitud on. Ilmselt oli selle koha peal üldse vähe keeli räägitud, kuna ma olin rajalt ammu maas, kallak oli mingi 60 kraadi ja ülesminek keeruline.

Leysin

Niisiis. Olin slavistide konverentsil (ma olen siis sinnamaale jõudnud) Shveitsi mägikülas 7-10 detsembrini. Töömeetod on iseenesest mõnus, minnakse mõneks päevaks mägikülla ja arutatakse isekeskis. Mul polnud tehnilistesse ja ajaloolistesse küsimustesse küll midagi sekka rääkida. Raske öelda, palju ma seltskonnale juurde andsin või ära võtsin. Toideti hästi. Isegi väga hästi. Kolm korda päevas ja sinna vahele veel näksimist. Ja ma imestasin, kuidas "Lehmas", kus me üldiselt sõime, on igal toidul (eriti kahel esimesel päeval) oma maitse, mitmekihiline. Ma muidu söön ühekihilisi toite, aga seal oli toidul sügavusemõõde. Nüansid. See on vahest dekadentsi tunnus, kui hakatakse toitu naudisklema. Mis seal ikka. Tunda seda, mis parasjagu on. Iga päev erinev roog. Lehm. Siga. Kala. Kana. Jänes (?). Üks päev sõime teises kohas sulajuustu tillukeste kartulite ja marineeritud kurgi/seente/sibulaga. Eile ronisin lõuna ajal mäkke. Alguses mööda teed. Aga lõpuks olin teel, mis viis välja “hüdraulilise jaamani” ja sai seal otsa. Ei hakanud sealt alla minema, vaid panin otse võpsikut pidi üles. Sulalumi oli maas ja mägi ikka kaunis järsk, üksjagu üle 45 kraadi. Tegelesin sõna otseses mõttes alpinismiga. Mõnest kohast ei saanudki ülespoole ja tulin alla, et parem koht leida. Igatahes lõpuks jõudsin ma teemoodi asja peale. Üleval mattis hinge. Mäed ja orud ja männid ja osoon ja nii edasi. Teeveeres oli puuriit. Tundus, et nende jaoks, kes tahavad lõket teha, ehkki lõkkeplatsi ma ei näinud, või oli see lume all. Siis hakkasin alla tulema, jõudes otsaga tollesama tee peale. Normaalne pooleteise meetri laiune horisontaalne tee. Vaeva nähtud ja rajatud. Aga ühel hetkel sai ta lihtsalt otsa. Väga kummaline. Iseasi kui alt üles minnes tee ühel hetkel otsa saab, aga tundub ebaloogiline, et mäe otsast alla minnes tee otsa saab. Kellele see tee siis üldse tehtud on? Igasugu minusuguste korjamiseks, et nad teerajalt väljas võpsikus ja kivistikus üles pürgides lõpuks tee peale välja saaksid. Pidasin targemaks mitte võpsikut mööda alla laskuda, vaid otsida mõni teine tee. Kobisin üles tagasi ja leidsingi tee, kus lausa plekksilt näitas, et “Leysin”. Ja jälle kena pooleteise-kahe meetri laiune tee. Rõõmsal meelel silkasin-sumpasin allapoole, piisas et end õhku tõugata, ja juba allalangemise kiirusega sai jupp maad edasi. Aga ole lahke, see tee sai ka ühel hetkel otsa. Aga mitte päris. Hoolega uurides võis tuvastada mingi 20 cm laiuse poolaimatava raja. Sedamööda ma siis jätkasin. Ja noh, lõpuks sain ikka alla.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.

Leysin

Niisiis. Olin slavistide konverentsil (ma olen siis sinnamaale jõudnud) Shveitsi mägikülas 7-10 detsembrini. Töömeetod on iseenesest mõnus, minnakse mõneks päevaks mägikülla ja arutatakse isekeskis. Mul polnud tehnilistesse ja ajaloolistesse küsimustesse küll midagi sekka rääkida. Raske öelda, palju ma seltskonnale juurde andsin või ära võtsin. Toideti hästi. Isegi väga hästi. Kolm korda päevas ja sinna vahele veel näksimist. Ja ma imestasin, kuidas "Lehmas", kus me üldiselt sõime, on igal toidul (eriti kahel esimesel päeval) oma maitse, mitmekihiline. Ma muidu söön ühekihilisi toite, aga seal oli toidul sügavusemõõde. Nüansid. See on vahest dekadentsi tunnus, kui hakatakse toitu naudisklema. Mis seal ikka. Tunda seda, mis parasjagu on. Iga päev erinev roog. Lehm. Siga. Kala. Kana. Jänes (?). Üks päev sõime teises kohas sulajuustu tillukeste kartulite ja marineeritud kurgi/seente/sibulaga. Eile ronisin lõuna ajal mäkke. Alguses mööda teed. Aga lõpuks olin teel, mis viis välja “hüdraulilise jaamani” ja sai seal otsa. Ei hakanud sealt alla minema, vaid panin otse võpsikut pidi üles. Sulalumi oli maas ja mägi ikka kaunis järsk, üksjagu üle 45 kraadi. Tegelesin sõna otseses mõttes alpinismiga. Mõnest kohast ei saanudki ülespoole ja tulin alla, et parem koht leida. Igatahes lõpuks jõudsin ma teemoodi asja peale. Üleval mattis hinge. Mäed ja orud ja männid ja osoon ja nii edasi. Teeveeres oli puuriit. Tundus, et nende jaoks, kes tahavad lõket teha, ehkki lõkkeplatsi ma ei näinud, või oli see lume all. Siis hakkasin alla tulema, jõudes otsaga tollesama tee peale. Normaalne pooleteise meetri laiune horisontaalne tee. Vaeva nähtud ja rajatud. Aga ühel hetkel sai ta lihtsalt otsa. Väga kummaline. Iseasi kui alt üles minnes tee ühel hetkel otsa saab, aga tundub ebaloogiline, et mäe otsast alla minnes tee otsa saab. Kellele see tee siis üldse tehtud on? Igasugu minusuguste korjamiseks, et nad teerajalt väljas võpsikus ja kivistikus üles pürgides lõpuks tee peale välja saaksid. Pidasin targemaks mitte võpsikut mööda alla laskuda, vaid otsida mõni teine tee. Kobisin üles tagasi ja leidsingi tee, kus lausa plekksilt näitas, et “Leysin”. Ja jälle kena pooleteise-kahe meetri laiune tee. Rõõmsal meelel silkasin-sumpasin allapoole, piisas et end õhku tõugata, ja juba allalangemise kiirusega sai jupp maad edasi. Aga ole lahke, see tee sai ka ühel hetkel otsa. Aga mitte päris. Hoolega uurides võis tuvastada mingi 20 cm laiuse poolaimatava raja. Sedamööda ma siis jätkasin. Ja noh, lõpuks sain ikka alla.
Leysinis elab kirjade järgi 2011 inimest (tänavu üks iga aasta kohta), aga Patrick arvas, et ajutisi asunikke ja turiste on siin veel kümme korda rohkem. Kui üks päev “Lehma” restorani asemel teises kohas juustu ja kartuleid sõime, oli see paksult ameeriklasi täis. Ja ka muust rahvusest jõukureid. Kui rongiga Lausanne’i poole sõitsime, siis ühe pingi peal on venelane, kes ipadiga mängu mängib, ja teise pingi peal hiinlane, kes oma ipadiga mängib. Hiinlasi või vähemasti asiaate oli Leysinis kamaluga. Ilusas funkmajas oli resto Hanlong.
Pilte ei saa praegu panna, sest võtsin vale paksusega kaabli kaasa.

Bin Laden ja (k)ohvrid

Bin Laden on süüdi selles, et ma pidin reisile võtma kaks kohvrit, ehkki asjad mahtunuks ühte, käsipagasisse mahtuvasse pauna. Aga et mitte osta hambapastat ja habemeajamisvahtu kohapealt, võtsin nad kaasa. Neid aga käsipagasisse ei lubata. Ei lubata 9/11 pärast. Enam ei saa hambapastatuubikujulisi pomme lennukisse kaasa võtta. Hambapastatuubi- ja habemeajamisvahupommide valmistamise tööstus sai nüüd küll põntsu, aga lihtkodaniku elu on keerulisem.
Sellest moreaal: mõelge enne hoolega, kui lennukeid majja ajama hakkate.

Leysin

mägi, öö

Tulin just õuest. Taevas selge, peaaegu täiskuu, mäed ümberringi, lumi, valge nagu päeval. Kõmpisin mööda lehmateed mäeküljel mõne kilomeetri. Külm, aga kuiv. Eestis on külma ja kuuma niiskuse tõttu raske taluda. Vanasti olid siin ju tuberkuloosisanatooriumid, igalt poolt tuldi siia tervist parandama.

Leysin, shveitsi alpid.

Genf

Üleeile tuiasin Genfis, vihma käes. Pärast Lausanne’is, ikka vihma käes.
Genfis käisin Peetruse katedraalis. See on kujunenud tohutult pika aja vältel. Esiajal maeti sinna kohta allobroogide keegi tähtis isik, kelle auks mingi kääbas ja väike pühamu oli tehtud. Rooma ajal kultus jätkus. 4. sajandil ehitati sinna kristlik kabel, millest sai kirik ja katedraal. Seda on sajandite vältel aina ümber ehitatud ja laiendatud ja muudetud. Praegune katedraal on põhiosas 11-12 sajandist. Katedraali all on “arheoloogiline leiukoht” (site archeologique). Seal on avatud arheoloogilised kihid rooma ajani välja ja see leiukoht ulatub maa all kiriku alt välja. Kui vihma poleks sadanud, siis ma võib-olla poleks seda kaheksat franki pileti eest välja käinud, aga ma ei kahetse. Ühes kohas oli eksponeeritud ka toosama allobroogide pealiku või pühamehe skelett, sellessamas kohas, kus ta algusest peale olnud on. Kummaline oli niimoodi katedraali all käikepidi konnata.

ReVisioon

Eile toimus kena üritus Tallinnas Uuel tänaval Okasroosikese lossis: avati Tarvo-Hanno Varrese fotonäitus nurkadest ja ansambel Resonabilis mängis viie helilooja teoseid: Eugene Birman, Helena Tulve, Antti Auvinen, Salvatore Sciarrino ja Ülo Krigul.
Esiteks tasub mainida, et selles kohas pole minu teada varem sedalaadi üritusi toimunud. Olen Okasroosikese lossis viimasel ajal erinevatel põhjustel korduvalt käinud; see on põnev koht Tallinna vanalinnas, kus nõuka ajal oli ALMAVÜ (nägin nende kogunemisi oma koduaknast) ja mis on viimastel aastatel vaiksel tiksunud. Põhiliselt on seal venelaste kultuuriringid. Paljud ruumid on kasutamata. Maja laguneb. Liiguvad jutud, et sinna kolib Tallinna Muusikakool. Igatahes enne kui see maja korda tehakse, on võimalus seal korraldada igasugu mõnusaid ettevõtmisi, selliseid nagu eilne. Sest kui ta kord ära remonditakse, siis tuleb sõna otseses mõttes kord majja: signalisatsioonid, valvurid, reeglid kuhu istuda-astuda jne jne. Praegu on lihtsalt soe tuba ja mõnusasti logu. Südantsoojendavalt kriuksuv parkett.
Tarvo fotodel on majanurgad ja mõned sisenurgad. Ehkki neil inimesi pole, ütles ta ise oma nurkade kohta, et neile saab juurde mõelda kõiki neid kohtumisi ja liikumisi, mis neil nurkadel toimunud on. Nurk kui väljapaistev koht ruumis, mida saab ära märkida kohtumiseks ja miski, mis loomuldasa koolutab liikumisi, tekitab trajektoorimuutusi. Nii et kuigi fotodel on kujutatud võiks öelda et lausa kolmemõõtmelise ruumi prototüüpi (nurgast lähevad suunad vasakule, paremale ja üles), siis kehastavad nad aega: liigendavad ajalisi kulgemisi (kohtumised, liikumised) ja koguvad endasse aja märke (gräffitid, kulumised, värvimised jne).
Tuline kahju, et mul puudub muusikaharidus ja terminid, millega oma muusikaelamust analüüsida ja edastada. Helena Tulve lugu kandlele “Silmaja” (Kristi Mühlingi esituses) üllatas, kuidas kandlest selliseid helisid välja meelitatakse (ja huvitav, kuidas neid üles kirjutatakse?), mis mulle meenutasid kohati pigem hiina guqin’i. Mitte ühed noodid teiste kõrval või üksteisesse sulamas, vaid üleminekud ja vibratsioonid (tekitatud suure kuuskantvõtme sarnase asjandusega).
Sciarrino pala ristflöödile mängis kogu ürituse eestvedaja Tarmo Johannes. Seal vaheldusid läbilõikavad viled (kui ma õigesti aru sain, siis tekib seal selline efekt, et ehkki mängitakse üht nooti, kõlab see nagu akord; igatahes selline tummine-kihiline vile) ja vaiksed helid – isegi nii vaikseteni välja nagu küünekoputus flöödile või klahvi avamise heli. Saali akustika oli nii hea, et kõik need nüansid tulid välja. Sellise struktuuri pealt toimusid peened liikumised; Tarmo ise võrdles seda multifilmi kaadritega, mille sisse tulevad tegelased ja mille servad ühel hetkel segamini lüüakse.
Ülo Krigul oli oma teoses Die Ernste Wandlungen kasutanud Austria luuletaja Ernst Jandli tekste. Need ei tundunud ülearu keerukad, aga ma ei eristanud kõiki sõnu / ei saanud aru; hea meelega loeks seda ka paberil. Hääl (Iris Oja), kannel (Kristi Mühling), flööt (Tarmo Johannes) ja tshello (Aare Tammesalu) suhtlesid nii nootide kui sõnadega; osa sõnu olid räägitud läbi flöödi.
Ühesõnaga, toimus selline tore üritus. Kuuldavasti jätkub see ettevõtmine järgmisel aastal (näitus + muusika). Hoian pöialt.