Ma olen hea meelega beeta. Sest alfad ja beetad on määratletud ühes teatud mõõtmes, nimelt võimusuhtes, dominantsivahekorras. Muidugi, kui alfad hakkavad liialt peedistama, siis on vaja sõdida ja võidelda, aga seda on mul esinenud harva ja üldiselt on nii, et selleks kuluv ressurss on kokkuvõttes väga palju väiksem sellest vaevast, mida alfana peab igapäevaselt nägema, hoidmaks ja tugevdamaks oma positsiooni.
Inimestel on ka teisi mõõtmeid, mis mind rohkem huvitavad. Eeskätt n-ö refleksiivne mõõde, kus rõhuasetus on läbikäimisel ja selle käigus sündival transformatsioonil. Võimuvahekord on transitiivne; selles on muidugi ka olemas refleksiivsus, aga see pole tähtis, see ei mängi rolli, seda ei teadvustata – rõhuasetus on otse teisel, ja täpsemini, tema allutamises, s.t tema muutmises objektiks, kes ilma omatahteta käitub täpselt nii nagu mina tahan. See on muidugi illusioon selles mõttes, et isegi eluta asjad ei käitu alati täpselt nii nagu mina tahan ja ette näen, vaid ikka läheb midagi viltu, nihu, või vahel ilmutavad ka nö positiivseid üllatusi, annavad rohkem ja muud kui ma ootasin. Aga kui palju enam siis elusolendid ja eriti teised inimesed.
Teisest küljest on muidugi ka tollel refleksiivsel läbikäimisel olemas transitiivne aspekt, suunatus teisele kui objektile, aga siin just see on suhteliselt vähetähtis ning kehtib pigem seeläbi, kuivõrd ta panustab läbikäimisse ja transformatsiooni. Raamatu lugemine on hea näide. Objektina pole raamat suurt midagi, aga tema panus transformatsiooni võib olla võimas. Põhimõtteliselt on iga asi ja olend meiega kokkupuutes transformatiivne, muudab meid (ja ennast). On võimalik teritada pilku selle nägemisele.
Selles reflektiivses dialektilises liikumises olen ma tugev, ma olen „alfa“ – aga sellest võrsuv tarkus on muuhulgas just ka see, kuidas paremini näida beetana. Haritud ja viisakat inimest käsitletakse paljudes kultuurides metafooride kaudu, mis tähistavad pehmust – nad on ses mõttes „beetad“. Inglise gentleman on ju sõna-sõnalt „õrn mees“. Samamoodi etümologiseerisid hiina õpetlased sõna rú 儒 „õpetlane, konfutsiaan“ seoses sõnaga ruò 弱 „nõrk, õrn, pehme“. Ka mitmes nö traditsioonilises ühiskonnas käsitatakse rituaale niimoodi, et need „pehmitavad“ inimest. Võiks öelda, et nad „küpsetavad“ inimest, nii et kui enne ta oli „kõva mees“, siis nüüd on ta pehme, „küps“ inimene.
Tsiteerides Mart Kangurit: Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma loen!
.
Nessun commento:
Posta un commento