Keha on elu
astjas; süda/meel on keha juur; vaim on südame aare. Sellepärast kui vaim on
rahulik, siis on süda/meel kooskõlas; kui süda/meel on kooskõlas, siis on keha
terve/terviklik. Kui vaim on tõtlik, siis on ka süda/meel äkiline; kui
süda/meel on äkiline, siis keha saab viga. Kui tahta keha terveks/terviklikuks
teha, siis tuleb kõigepealt korrastada (理) oma meelt.[1]
Kui vaikselt ja rahulikult vaimu toita, siis oled rahumeeli enda sees; kui
puhtus ja tühjus õrrelduvad südames/meeles, siis ei meelita miski väljapoole.
Kui vaim on rahulik ja süda puhas[2],
siis keha pole kurnatud. [...] Inimene ei peegelda end tuhmilt metallilt, vaid säravalt
peeglilt – selguse saab alles vaevaga. Inimene ei vaata end voolavast voost,
vaid paigalseisvast veest – puhtuse saab ainult rahunedes. Peegel ja vesi on
loomult selged ja puhtad; sellepärast saavad nad näidata asjade kuju. Kui
niimoodi vaadata, siis vaimu sära hävitab ebapuhtuse ning keha rahulikkus teeb
vaimu puhtaks. Kui ebapuhtus on hävinud, siis seesmuse ihad kaovad lõplikult;
kui vaim on puhas, siis välised kurnatused ei pääse sisse. See, kes on puhas,
laulab rõõmsal meelel, kurb aga oigab pitsitava südamega. Vaim asub kehas ja
kohtab erutusi ja järgib muutusi. Nõnda võib öelda, et emotsioonide [tekitatud]
muutused ja liikumised tulevad väljastpoolt. Kurbuse ja rõõmu vahel tuleb
loomust õgvendada, aga kas on võimalik musttuhandete asjade seast üles leida ja
välja valida see, mis on hea elule, südamele/meelele ja vaimule? Kui musttuhat
inimest tõmbavad vibud vinna ja sihivad luike, siis kas on võimalik, et luik ei
saa pihta? Kui musttuhat asja säravad ja küütlevad, et erutada üht elavat, ons võimalik,
et see elaja ei saa viga? Seitse avaust on meelevaimu (精神) uksed-aknad; taotlus ja hingus on viie siseorgani saadikud ja vürstid[3].
Kõrvad ja silmad on meelitatud helide ja värvide poole, nina ja suu lõhnade ja
maitsete poole, liha ja liikmed [肌體] aga rahu ja mõnusolu poole –
nende tunne on ühesugune. Nii et kui ei valvata meelevaimu tormlemise ja
uitmõtete järele ning kui tahe ja hingus lähevad raisku lõbus ja hooletuses,
siis viis siseorganit on pidevalt tõtastatud ja raputatud ega saa rahu. Meelelised
himud pidevalt ühendavad välisega ning süda on suletud sisse. Väga vähe aga on
neid, kes laotuvad pahedelainetesse ja jäävad kinni on/ei ole piiresse, aga
kelle elu selline paheline käitumine ei kahjustaks! Sellepärast pühak puhastab
silmad ega vaata, vagurdab kõrvad ega kuula, suleb suu ega räägi, hülgab meele
ega mõtle/pea aru [慮]. Ta väärtustab keha/ennast
ja unustab väheolulise, nii et võimuiha ei loksuta teda; ta tunneb rõõmu
kulgemisest ja unustab tühise, nii et jäme kasugi ei eksita teda. Ta hoiab oma
keha ja asub; sobitab tundeid ja kondab. Hingus on okeaaniline[4] ja
sisimus on säravvalge. Nõnda on keha toidetud ja loomus on iseenesest
terve/terviklik; süda/meel pole kurnatud ja kulg tuleb iseenesest.
形者，生之器也。心者，形之本也。神者，心之寶也。故神靜而心和，心和而形全。神躁則心蕩，心蕩則形傷。將全其形，先在理神。故恬和養神，則自安於內。清虛棲心，則不誘於外。神恬、心情，則形無累矣。[虛室生白，吉祥至矣。] 人不照於昧金，而照於瑩鏡者，以勞能明也。不鑒於流波，而鑒於靜水者，以靜能清也。
鏡、水以明、清之性，故能形物之形。由此觀之，神照則垢滅，形靜則神清。垢滅則內欲永盡，神清則外累不入。今清歌奏而心樂，悲聲發而心哀，神居體而遇感推 移。以此而言，則情之變動自外至也。夫一哀一樂，猶搴正性；況萬物之眾，而能拔擢以生心神哉？故萬人彎弧，以向一鵠，鵠能無中乎？萬物眩曜，以惑一生，生能無傷乎？七竅者，精神之戶牖也；志氣者，五藏之使候也。耳目誘於聲色，鼻口之於芳味，肌體之於安適，其情一也。則精神馳騖而不守；志氣糜於趣舍，則五藏
滔蕩而不安。嗜欲連綿於外，心腑壅塞於內，蔓衍於荒淫之波，留連於是非之境，而不敗德傷生者，蓋亦寡矣！是以聖人清目而不視，靜耳而不聽，閉口而不言，棄 心而不慮。貴身而忘賤，故尊勢不能動；樂道而忘貧，故厚利不能傾。容身而處，適情而遊。一氣浩然，純白於衷。故形而養而性自全，心不勞而道自至也。]
Nessun commento:
Posta un commento