teadmised

Kui ma midagi tean, siis ma ei tunne selle üle uhkust, vaid piinlikkust. Mul on piinlik, kui ma midagi tean. Teadmistega ma ilmutan omaenda koorikut, valmisolevat kesta, surnud ja elutut aspekti. Mind huvitab see, mida ma ei tea. Ma olen kuidagimoodi sattunud loenguid pidama ja nendes ma tahaksin samuti rääkida sellest, mida ma ei tea, ja tunnen piinlikkust, kui räägin sellest, mida ma tean. Ma saan aru, et kuulajatele piisaks teadmistestki ja sageli just nimelt neid tulebki edasi anda, aga ometi tunnen ma seda reetmise ja tüssamisena, petukaubana: ma jagan inimestele surnukehi, olen laibasahkerdaja, koolnukupeldaja. Ei, ma ei kiida seda päriselt heaks, ma saan aru, et esiteks on teadmistel ja valmisolul oma roll ning et tõeline uudsus sünnib uue ja vana koostöös, mitte lihtsalt “uuest” (mis sageli on lihtsalt unustanud vana, või polegi seda kunagi teadnud). Ja ma pingutan sinnapoole. Ma lihtsalt kirjeldan oma tunnet, vahetut kogemust. Ja selle järgi ikkagi on mul piinlik ütelda seda, mida ma tean. See, mida ma tean, on banaalne, ebahuvitav, mõttetu. Selle peale ei taha aega raisatagi (ehkki muidugi kui veidigi kauem praktiliselt mistahes “jubateatul” peatuda, avanevad seal uued dimensioonid).