jube aeg

Ma kardan iga järgmist hetke. Mitte niivõrd sellepärast, et juhtuks midagi halba, ebameeldivat või õudset, vaid hetke ennast. Üksi ajasisene asi ega sündmus ei saa olla nii hirmus kui aeg ise. Ükski käesolev ei saa olla nii hirmus kui eesootav. Rafineeritud piinaminegi ei käi niivõrd valu tekitamisega, kuivõrd valu tõotamisega. Selline eksistentsiaalne äng. Ma olen seda tundnud nii kaua, kui end mäletan. Kuidagimoodi saan sellest üle, saan järgmisse hetkesse - selleks ei peagi midagi tegema: lihtsalt oled, ja sellega oledki järgmises hetkes, ja järgmises, ja aina edasi. Vastupidi, selleks, et ei tuleks järgmist hetke, tuleks midagi teha. Tuleks ennast ära tappa. Aga paraku, nii palju kui ma asjadest aru saan, tundub mulle, et isegi see ei aita - isegi enesetapp ei aita aja vastu, vaid et see muudab ainult aja modaalsuse, ajalemise viisi, aga mitte aega ennast. Tuleviku käest ei pääse.
Teisalt on see muidugi ka põnev, kõditav, huvitav - umbes sama tunne nagu kiigel suure hooga alla vuhisedes, kui kõhu alla tekib õõnes tunne: ühest küljest hirmus, aga samas ka kuidagi mõnus. Mõne väikelapse peal võib näha sellise sünteesi tekkimist: alguses on neile kiigutamine vaba langemise hetkega lihtsalt ebameeldiv, aga ühel hetkel ei hakka nad selle peale enam kisama, vaid hoopis naerma. Võib-olla naer (vähemasti üht tüüpi naer) ongi teisendatud kisa: see, mis enne hirmutas, saab mõnu allikaks, hirm ise saab mõnusaks (jäädes samas hirmsaks ka). Ühed kõige suuremad joovastuse hetked ongi mul seotud ajaga ja ajahirmuga: ta tuleb siiski! see on hirmus, aga mul on jõudu seda jaatada, milline ka poleks aineline olukord! Väga tihti jään ajahirmule lihtsalt alla, värisen-võdisen känkras. Aga vahel suudan "naerda". Ega elamine ei saagi vist kunagi selgeks. Kui elamine saab selgeks, siis polegi enam vaja elada. Hirmukõdi kõhus ei kao, mõnu ei kao. Seni.

naiste mäss

"Naised piimapudelid taovad puruks vastu seina.
Kaotatud kopikad meeles ei tekita leina" A. Ehin (luuletusest "Naiste mäss")
Sulnid värsiread, lummav lülitus esimess rea valdavalt trohheuselt teise rea daktülile. Esimene on füüsiline, järsk, raiub, taob piimapudeleid vastu seina; teine on mentaalne, meelisklev, lendlev: edasi! naised ei hooli kopikaist! Räägitakse küll leinast, aga seda eitatakse, see jääb maha seina külge.