idiootlik geenius, geniaalne idioot

Kui ma kirjutan, siis mulle tundub, et ma olen geenius. Kui ma aga teistega räägin või teiste tekste loen, siis ma saan aru, et ma olen täielik idioot. Need kaks asja käivadki vist koos: olles enda sees ma olengi juba määratluse järgi täielik ja täiuslik, suhestudes teistega ma olen juba määratluse järgi ebapiisav, poolik (nii et mida kõrgemale ma end eelnevalt tõstan, seda madalamale ma nüüd langen).
Utoopia korras võiks kujutleda kirjutamist, mis hõlmaks endasse kogu maailma – ja mis seetõttu ei eristuks olemisest – viies immanentsi maksimumini. Ning mis suhestuks Täiesti teisega või tundmatuga. Mõlemal juhul muutuvad geenius ja idioot eristamatuks. Mõlemad juhud muutuvad eristamatuks.

võlg, võõras

Mul on tõsine probleem. Ma olen ikka käsitlenud (rinnapiimaga kaasa saanud, kultuurist üle võtnud) majanduslikke asju moraalsetena. Kui sa ei suuda ennast majandada või võlgu jääd, siis oled paheline, tahtejõuetu, ebamoraalne. Olengi 18 aastat ennast kenasti ära majandanud. Nüüd aga on nii, et mu kulutused ja võlad on kasvanud nii suureks, sissetulek aga pigem kahanenud, nii et ma põhimõtteliselt ei tule nendega toime. Ometi on mu kitsas mõttes isiklikud kulutused alati olnud tagasihoidlikud, ja praegu veel enam kui kunagi varem. Ei ole võtnud mõtlematuid laene. Õppelaenu maksin tagasi; eluasemelaenu sundis peale ühistu. Söön kõige odavamat ja lihtsakoelisemat toitu, riietun kaltsukast, raamatuid, filme ja muusikat laen tasuta netist. Ei joo, ei suitseta. Ja teisest küljest ei tee ma vähem tööd kui siiamaani, pigem vastupidi. Milles on siis asi? Kas lihtsalt nende asjade eest, mida ma teen, ei maksta palka, või ei maksta piisavalt? Miks see nii on? Või kas ma olen paheline ja saamatu ning ise endale häda kaela toonud? Ütleme, et see on nii. Aga mis edasi? Öeldakse: muuda ennast, mine tasuvale tööle. Aga kas ma leiaksin mõne sellise? Kas mind võetaks sinna? Kas ma suudaksin seal püsida? Või kui ma seda kõike ei suuda, mis siis? Kas pean oma elu lõpetama ja niimoodi võlgadest vabanema? Ma olen selleks valmis. Aga kas pole see raiskamine? Miks ma olen sellises olukorras, kust ei näi olevat muud väljapääsu peale surma? Ütleme, et ma tunnistan oma vigu ja võtan omaks oma pahed. Aga mis tähendust või tähtsust sel on, kui see midagi muuta ei suuda?