Andy Clark räägib endaga rääkimisest niimoodi:

„They found that most of the children's private speech (speech not addressed to some other listener) seemed keyed to the direction and control of the child's own actions, and that the incidence of such speech increased when the child was alone and trying to perform some difficult task. In subsequent studies (Bivens and Berk 1990; Berk 1994) it was found that the children who made the greatest numbers of self-directed comments were the ones who subsequently mastered the tasks best. Berk concluded, from these and other studies, that self-directed speech (be it vocal or silent inner rehearsal) is a crucial cognitive tool that allows us to highlight the most puzzling features of new situations and to better direct and control our own problem-solving actions.“ (Andy Clark, Being There, p. 195)

Ometi enda puhul täheldan, et kui palju ma ka end ei manitseks, noomiks, õhutaks, kehutaks, ähvardaks, meelitaks jne., siis enamasti pole sellest mingit tolku. Käsin endal püsti tõusta – aga võta näpust, ta (s.t ma) ei tõuse püsti (ehkki vahel muidugi ka tõusen püsti, lihtsalt iseenesest). Rääkimata sellest, kui annan endale korraldusi toituda tervislikumalt või olla üldse parem inimene. Ta (s.t ma), sindrinahk, vilistab selle peale. Püherdab edasi oma riisis ja pahedes. Kuigi mõnikord tõmban ta ka vahele. Ükskord ütlesin, et „ah, eks sa püherda siis“, aga see tegi ta rahutuks, hakkas kohe pärima, et mis lahti ja et kuhu kamandamine (meelitamine, õhutamine jne) jääb. Et tema ei saa muidu niisama püherdada, vaid ainult protestina vastupidise käsu peale. „Ära sa märgi!“ Ei osanudki enam kuidagi olla.