Leidsin vana kirjandivihiku, dateerimata. Ilmselt keskkooliaegne ehk siis vahemikust 1990-1993. Kas ehk 1992-1993? Vihiku pealkiri on „JUTUVINE“ ja selle all „Mott“
Motto
kolpaderatsioonil
kollane ratsionalist
kollaboratsionist
Kes ma olen?
Sama hästi võib ka küsida: kes ma ei ole? Selline meelevaldne ümberpaigutus võib küll palju vett segaseks ajada, kuid suurt vahet ei ole. Võib tõstatada kaks küsimust korraga – nii on veelgi parem, sest see aitab vastustes lähtuda erinevaist lähtepunkteist.
Ma võin näiteks väita, et olen punane palm ja see on õige. Samas võib väita ka, et ma pole seda, mis on samuti õige. Kõige raskem ongi lähtepunktide ja piiride paikapanemine, millest siis lähtuda võiks. On ülimalt raske, et mitte öelda võimatu, ehitada olemasolevaist kehvist selguse laudeist laevukest, kes kasvaks küllalt kindlaks käilamaks kahtluste ja suhtelisuse petrooleumiookeanis. Tahes-tahtmata tükib tülikas tinktuur läbi olematutegi avade ja pragude sisse, torpedeerides juba ette lootusetut ettevõtmist ning kokkuvõttes pole endiselt midagi selgitet. Kui me siiski soovime sinistki selgusesädet selles sombus sudus, võib ju muidugi absurdipimediku vältimiseks võtta vajalikud viirud, unustamata viivukski nende viipumist ja viirastuslikkust. Kui viitame viimase viibimise valulikkusele, viitsime vist viibida viisusevahus ja võime võita kolme nõida ja kalme võida palve võiga. Saame jätta võimu paika ja homme sõita põrgu peata.
Niisiis on võimatu objektiivselt väita, et miski on see ja see. Alati võib vastu vaielda. Isegi selline näiliselt objektiivne ja ohjeldamatu objekt nagu ohvrialtar pole pidepunktide puudumise pärast põrmugi puutumatu. On kindlaks tehtud, et ruum pole eukleidiline; aeg sõltub kiirusest ning seisukoht subjektist. Me oleme kolmemõõtmelise kosmose kondid ja koloonid. Kuna subjektiivselt saab ükskõik mida ütelda, siis võin ma vääramatult esitada kõige väärakamaid väärdusi ja määrakamaid pöördusi ja mõõtmatumaid mööndusi, ilma et selletaoliselt sepistet seisukordi servatada sobiks. Nõnda on mu käed vabad ja arut(l)usvabadus arutult arvamatu. Eks seegi ole üks fiktsiooni näide.
Vahel mulle tundub, et mind pole olemas, vahel mulle tundub, et käed on otsast kukkund, pea veerend kusagile ning jalad on sootuks ula peal (Ulla peal?) – ühesõnaga tundub, et olen tükkideks kukkund, või õigemini, vajunud, täiesti märkamatult, nii et see mulle endalegi üllatusena tuleb. Vahel, kui ma jälle tunnen, et mind ei ole olemas, vallutab õhu õnne- ja õndsusesööst. Kahjuks taipan peagi kurvastusega, et ma vist ikka olen. Päris kindel ma selles pole, kuid ikkagi tekib ebameeldiv tunne, et peab peale sooja vaheaega jälle olema hakkama.
Ma olen unenägudenägija. Tegelikult näen ma harva unenägusid, kuigi nad mulle meeldivad ning ka nemad võiksid mulle samasuguse sõprusega vastata. Kuid neid uisapeaseid uitajaid ei saa utsitada ega urgastada. Tulevad siis, kui heaks arvavad, ning järgmisel hetkel on nad jälle läinud. Suurima heameelega heidaksin pikali ning elaksin unenäos toonelani. Suurimaski surimaskis suurustleb surma mask. Kui ma juba elan, siis vahet ei ole mismoodi. Kas ma magan või olen üleval – kvaliteet on sama (alfabeet on jama). Kannatusi motiveerib vaid mingi tunnetamatu tunne, mis tuhastab tulisemadki tunglused. Ent mõistuse mõõk mõõdab mõrva mõtet.
Ma pole jalgpall, ma ei käi kunagi üheski väravas. Karude kande all maailm käib kunagi kaheski kõrvaltänavas.
Quetzalcoatl keelas ketseritel kerjata keisritelt keerukamaid geisreid.
Krooniline koonika või kooniline kroonika. Kooniline noogutus või ka nooniline koogutus.
Surematus kohtas olematust. „Sure matus!“ hüüdis teine. „Ole pealegi, matus,“ vastas esimene. Sündimatus süüdistas sündinus metafoorilist Metamatust ja psühhasteenikust Pseudomatust. Need needsid Sündimatuse neerudele needitud neerukujulised neerukivid.
Lingvistiline limukas ei salli kandmist, keelekandmist, vihakandmist, äraandmist, üleandmist ja ette kandmist samuti mitte. See haavaks tema olematut eneseväärikust ning lisaks litsutaks liig literatuurne lingvistiline limukas lihtsalt liilia lillasesse liiva.
[Märgitud „V.“ Kas ehk „Vaadatud“?]
7
KOOL ANNAB, KOOL VÕTAB
Midagi käegakatsutavat ei ole ma koolile juba pikemat aega ANDNUD, kui söögiraha välja arvata. Jõulunädalal ANDSIN koolile kaks pikka naela ja kuuseehte. Lisaks kulutasin siis kooli kaunistamisel mitu inimtöötundi. Kool ei peaks end nende asjade pärast veel võlglasena tundma.
Kool ANNAB mulle viis päeva nädalas õpetust, riiklikud pühad ja vaheajad välja arvatud. ANNAB õpetust nii humanitaar- kui reaalaineis. ANNAB teadmisi. Kas ma mõtlen või mitte, tunnen huvi või mitte, see kooli ei huvita. Mind ka ei huvita. Teatud mõttes täidab kool kõrvalfunktsiooni tutvumisbüroona ja nii ta provotseerib isiklikke suhteid. ANNAB neid. Õppimine toimub koolis kollektiivselt ja kollektiivis peab ju mingi kord, tasakaal olema. Isiklikud suhted mind kooli endaga ei seo.
Mind seovad kooliga ametlikud suhted. Suhtlemine on ametlik. Juriidiline isik suhtleb isikuga. Meid seob ametlik vastutus. Kui sõidan rongis ilma piletita, peab kool vastust ANDMA. VÕTAB vastust minult. Et miks sõitsin. Nii ANNAB kui VÕTAB. Tegelikult ei viitsi keegi selle ANDMISE-VÕTMISEGA jännata ja kontrolör astub edasi. Mina sõidan edasi.
On nagu on. Alati saab rohkem ANDA, ka kool. Võib ju rääkida ka sellest, mida kool võiks rohkem ANDA, mis võiks koolis veel olla. Võiks olla ufode maandumisplats, solaarium, valuutapood ja massaažipunkt. Viimane mahuks raamatukogusse. Kuid kool on vaene nagu koolirott. Seetõttu ANNABKI alla oma võimete. Kõik me ju ANNAME vähem. Kool VÕTAB ufodelt maandumisvõimaluse. Schole tähendab kreeka keeles puhkust, kuid isegi lamamistoole koolis pole. Lamavas asendis pidavat inimene paremini uusi teadmisi omandama. Ameeriklased uurisid välja. Iseasi muidugi, kui palju õpilased suikudes õpivad.
Kool on üks institutsioon inimese elus. Alg-, kesk-, kõrgkool. Algul õpe, siis praktiline töö koos täiendõppega. Osa elukoolist. Pole ime, et kooli kutsutakse ühiskonna konservatiivseimaks institutsiooniks. Elu on üsna alalhoidlik kulgemine. Konservatiivsus on alahoidlikkus. Loomsed vanemad õpetavad oma järglasi. Inimloomsed vanemad õpetavad samuti oma järglasi. Vanemad peavad hea seisma selle eest, et järglased eluvõitluses ellu jääksid. Mõned inimesed on spetsialiseerunud õpetamisele. Inimene on spetsialiseerunud loom. Rühm õpetajaid oma hierarhiaga ja teenindav personal on koondatud asutuseks, mida kutsutakse kooliks. Koolis (üldjuhul) vanemad (sageli vanemad vanemad, mõnikord üldse mitte vanemad) inimloomad õpetavad teisi (õpilasi) looma. Inimene on loov loom. (Loom on loomulikult loomalik.) Kui see kõik kokku võtta, polegi imelik, et õpilastelt nõutakse mõningatesse fetišitesse uskumist ja vastava koolisüsteemi raames kehtivate traditsioonide ja rituaalide järgimist. Kool on ühiskonna enesesäilitamise üks põhilisi avaldumisvorme. Pealegi arenenud vorm. Eesmärk on see, et nooremad saaksid vanematest elujõulisemaks/targemaks, kuna nemad asendavad kunagi vanemad. Last peaksid õpetama vanemad, kuid ühes inimkonna üldise spetsialiseerumisastme tõusuga on see kohustus kahele vanemale ülejõukäivalt raskeks muutunud ja osa vanemate kohustustest on kantud üle koolile. Selles mõttes on kool tõepoolest „teine kodu“. On loomulik, et kool ANNAB õpilasele rohkem kui õpilane koolile, sest selleks ongi ta ju seatud.
Mida kool õpetajatele ja teenindavale personalile peale palga ANNAB, või mida ta neilt VÕTAB, seda ma ei tea. Võib-olla ANNAB mingit rahuldust eneseteostamisest. Osale inimestele meeldib õpetada. Nii-öelda kutsumus. Ilmselt kõik ei tahagi niiväga õpetada, kuid mis neil muud üle jääb. Midagi peab inimene ju tegema.
Akadeemik L ütles, et igal pool ON liiga palju õpetamist. Ma ei saa päris hästi au, mida ta sellega mõtles. Tema ehitas igatahes nooruses konservikarbist telefoni. Kuid see on juba teine jutt.
[Hinne: 4]
