kõrv

Jälle rongis noormees ja neiu kuulavad süüdimatult valjusti oma muusikat. Mul polnudki niivõrd selle muusika vastu (ehkki eelistanuksin vaikust), kuivõrd selle vastu, et see niimoodi peale surutakse. Tuleb hakata oma kõrvaklappe kaasas kandma, mis teha. Siis saab vähemasti ise valida, mida kuulata. Ma imestan, kuidas inimesed helireostuse vastu nii ükskõiksed on. Küllap on harjutatud poodides, restoranides ja mujal pideva taustaheliga - kusjuures vahel on see taustaheli kõrvulukustav, nii et sinna taustale mingeid muid helilisi tikandeid enam teha ei annagi (nt baaris juttu ajada). Ja siis inimene võtabki selle üle, tuleb koju ja panebki juba ise vabatahtlikult näiteks teleka mängima, mis siis kogu ülejäänud aja taustal jõurab. Minu õudusunenägu. Mina armastan vaikust. Vaikus - see on peened helid, nüansid. Ses mõttes näiteks Mozart või Pärt on vaikus. Mets on vaikus. Isegi linn võib olla vaikus oma igasugu häältega. Aga taustamuusikaga baarid ja poed on juba liiast. See on pesuehtne ajupesu. Mu kõrv on tundlik ega kannata sellist asja välja. Viru keskuses lasti vahepeal linnuvidinat ja see oli päris mõnus (ja seal tehakse ka kõrgelaubalisi reklaamikampaaniaid, nii et kuigi see maja mulle ei meeldi, näib ta olevat vähemasti hästi juhitud). Aga näiteks Ülemiste keskus, kuhu täna asjaolude sunnil sattusin, on oma taustamuusikaga ehtne piinakamber. Kui summutatakse nüansid, siis on see mulle piin.