väest

1.

Eesti keeles on selline ilus sõna nagu “vägi”. Selline vägev sõna. See märgib suurt võimekust millekski, olgu heaks või halvaks. Meil on “vägilane”, “vägitegu”, “vägisõna”, “vägijook”, aga ka “vägivalda tarvitama” ja “vägistama”. “Vägi” tähendab ka inimhulka või armeed – sõjavägi. Vägi on igatahes midagi intensiivset.

Ja tundub, et “vägi” ei pea tähendama ainult võimekust teha või ajendada midagi ebatavalist, vaid ka lihtsalt keskmisest intensiivsemat olemist. Juba kõrget intensiivsust märkiv sõna “väga” oli algselt “väega” (ja võro keeles on siiamaani). Ja kui me ütleme, et keegi on “väega” inimene, siis see võib tähendada mingeid ebaharilikke võimeid, mida näiteks nõidadele omistatakse, või ka lihtsalt kuidagi kütkestavat, karismaatilist inimest, mis võib avalduda läbi ülima lihtsuse. Näiteks ma nimetaksin oma kadunud vanatädi Muhumaalt väega inimeseks. Ta ei teinud küll midagi erakordset, elas üksinda kõrge vanuseni, oli õigeusklik. Aga temast kiirgas väge, elurõõmu ja elujõudu. Seda võis igaüks tunda, ehkki olnuks raske seletada, milles see täpselt seisneb. See näib olevat midagi üldist, hajutatuna kogu inimese olemisviisi, nii et sellest on raske midagi üksikut välja tuua (või see pole igatahes piisav) ning seda on ka raske seada üldiseks eeskujuks, kuna on niivõrd tihedalt seotud just selle konkreetse inimese olemisviisiga.

2.

Ilmselt me ei arva tänapäeval, et keha ja vaim saaksid olla mingid eraldi asjad. Kogu meie isiksus, seal hulgas kõik meie keha, vaim, mõistus, tunded jne. peavad olema ühe ja sama asja erinevad väljendused. Ja nüüd ma pakun välja, et seda “üht asja” võiks nimetada tollesama võimsa ja mõneti salapärase sõnaga “vägi”.

Kuigi ma usun, et enamik kuulajaid võiks ehk olla nõus sellega, et meie keha ja vaim ja muu on ühe ja sama asja – ütleme väe – väljendused, aga kui kaugele me õieti seda mõtet mõelnud oleme või seda mõelda suudame? Kui me oleme endast teadlikud ja suudame ennast mingist küljest reguleerida (nn “vaba tahe”), siis see tähendab ju, et meil peaks põhimõtteliselt olema ligipääs kogu oma väele ja seeläbi kõigile oma avaldumisviisidele, nii vaimule, kehale, mõtlemisele kui kõigele muule. Selline mõte tekitab peapöörituse – nii et tundub turvalisem minna tagasi dualistliku arusaama juurde inimesest, mille järgi meil on ligipääs ainult oma vaimule ning keha on midagi selle suhtes võõrast. Aga kui siiski kehagi ei ole mulle võõras? Ma olen oma kehas ju sama loomulikult kui oma kujutlustes, mõtetes ja muus. Tihti me suhtume oma kehasse, justkui see polekski meie ise, võtame oma keha suhtes välispidise hoiaku nagu iga teise keha suhtes. Vahel see ongi mõistlik, nagu näiteks siis, kui me viime oma katkise jalaluuga keha arsti juurde. Aga kui hoolega mõelda selle peale, et ma olen ju ka oma keha, siis on raske aprioorselt paika panna mingit piiri, kuhu maani ma oma keha reguleerida saan. Need piirid on paika pandud statistiliselt, välispidiselt ja lähtudes just dualistlikust keha-vaimu metafüüsikast. Kui öeldakse, et “füsioloogiliselt on võimatu, et...” (et ma saaksin pool tundi hinge kinni hoida, peatada või käivitada mõne siseorgani tööd, olla kolm kuud söömata jne.), siis on see lihtsalt statistika. Mis juhtub aga siis, kui me tõepoolest võtaksime uurida iseennast, oma väge? Sageli on nii, et selline tähelepanu pööramine oma väele on nihutanud neid “piire”, mis väideti inimvõimetel olevat. Võib-olla selgub, et ikkagi on mingid seesmised piirid, aga seda ei saa enam kindlaks teha väliselt ja statistiliselt, vaid sisemiselt ja empiiriliselt, omaenese kogemuse põhjal.

Uusaja filosoof Spinoza ütles, et me ei tea, milleks meie keha võimeline on. Me pole seda õieti järgi uurinud. Ma ütleksin samamoodi, et me ei tea, milleks me võimelised oleme, me ei tunne oma väge. Kogu meie haridus on suunatud väliste eesmärkide saavutamisele ja ka oma enesemõistmises me oskame sageli pöörata tähelepanu üksnes välistele asjaoludele ja tunnustele. Ometi ma leian, et väeuuringuid on võimalik soodustada ja toetada ning et see pole sugugi suvaline “tundlemine” või meelisklemine, nö “oma naba imetlemine”. Vastupidi, siis alles tuleks välja, kuidas minu “vägi”, vägi, mille avalduseks ma olen ühes kõigi oma võimete ja omadustega, ei ole “minu oma”, pole lahutatav teiste olendite ja teiste inimeste vägedest, nende isiksuste tervikust, kellega me läbi käime. Alari Allik rääkis ööülikoolis sellest kõrvitsate näitel: zen-õpetaja vaatas, kuidas kõrvitsad lärmavad ja igaüks kinnitab, et ta on eraldi ja sõltumatu; sellepeale soovitas zen-õpetaja kõrvitsatel katsuda oma pead – seal on väät, mis ühendab kõiki kõrvitsaid. Nüüd vägi, mis kirjeldaks meie isiku erinevate aspektide kokkukuulumist, oleks just nagu see väät, mis ühendab meid teiste olenditega. Võiks isegi mõelda – ja see on teine suur teema, millest ma olen palju mõelnud, aga millest täna ilmselt pikemalt rääkida ei jõua –, et erinevad olendid polegi midagi muud, kui moodustised üleüldise Väe peal, nagu kõrvitsad, Väe teatavad tahenemised, ahenemised, organiseeritused. Ehk et kui iga indiviidi omadused ja võimed on tema väe erinevad avaldused, siis omakorda indiviidid oma väega on üleüldise Väe avaldused.

Kui nii mõelda, siis võiksid sellel olla teatavad tagajärjed meie tegutsemisele. Ma ei taha öelda, et me peaksime tingimata hakkama kangesti midagi teistmoodi tegema, aga võib-olla me märkaksime elukorralduse vorme, mis johtuvad teistsugusest arusaamast inimese kohta ning mis võivad hakata tunduma hämmastavalt põhjendamatud. Võtame näiteks koolihariduse. Kas pole selle taga dualistlik arusaam inimesest, et inimene koosnevat kehast ja vaimust, mistõttu on üks tund (kehaline kasvatus) kehale ning kümme tundi (peaaegu kõik ülejäänud ained) vaimule? Kui me aga mõtleksime niimoodi, et keha ja vaim ja kujutlus ja seltsivus ja kõik muu on ühe ja sama väe erinevad avaldused, siis võiks ette kujutada hoopis teistsugust koolikorraldust ja haridussüsteemi, mis ei tükeldaks inimest esmalt pooleks (keha ja vaim) ja seejärel veel väiksemateks tükkideks (kaugushüpe, pallivise; füüsika, matemaatika, emakeel), vaid mis pööraks põhitähelepanu lapse väe arendamisele. Siis võiks ette kujutada, et hoopis mingid teised õppeained oleksid – eriti just väiksemates klassides – tähelepanu keskmes: tantsimine, näitlemine, muusika vm. Kui praegu käib nii, et arendatakse lapse üksikuid osi ja loodetakse, et ta kuidagimoodi ise paneb need kokku, lõimib need oma isiku tervikusse, siis väepõhisel haridusel võiks käia vastupidi: arendatakse esmajoones väge ning selle tagajärjena saavutatakse mingeid vaadeldavaid tulemusi. Nii oleks mõeldav, et lapsed omandaksid lõpuks kasvõi needsamad võrrandid, tabelid ja reeglid, aga see käiks oluliselt tõhusamalt, kiiremini ja väiksema vaevaga, kuna need poleks saadud välise surve ja sunni abil, vaid on seesmise protsessi ja arengu tulemused (kui mul on kerkinud mingi probleem ja küsimus, ning mingi võrrand selle lahendab, siis on see võrrand mulle võrratult arusaadavam).

See oli kõigest üks näide. Mulle tundub, et kui me tõsiselt mõtleksime selle peale, et me oleme üks vägi – inimvägi –, siis asetaks see paljud teisedki asjad uude valgusse ja võiks ehk elugi lõpuks mõnusamaks muuta.

3.

Lõpetuseks lisaksin sellele arutlusele veel ühe isiklikuma noodi, mis – mine tea – haakub võib-olla ka mõne teise inimese kogemusega. Eelnevas jutus ilmneb vägi kui midagi kombatamatut ja vaevalt hoomatavat. See on arusaadav, sest vägi pole mingi asi. Aga mul on olnud unenägusid, kus see, mida võiks mõista väena, on kehastunud – ja ilmneb mingi loomana: koerana, härjana, hobusena. Need on olnud kummalised, mõneti õudsad, aga lõppkokkuvõttes väga värskendavad unenäod. Nendes ma kohtun mingi loomaga, kes on puhas vägi. See on ühtaegu kütkestav ja õudne – sest ma tean, et üheainsa nipsuga võib see loom mu puruks litsuda. Ja ma tean, et see juhtub siis, kui ma üritun põgeneda ja endasse sulguda, turva otsida. Et ta purustab mu just siis, kui ma tema vastu kaitset otsin, aga kui ma tema poole pöördun, temaga kontakti astun, hoopis siis ma olen kaitstud – ehkki ma olen siis sunnitud ka ise äärmisele mobiilsusele, ma ei tohi midagi maha magada, sest siis ma lendan kus see ja teine ning hukkun. Tuleb olla üleni kontaktis selle tohutu väega ja just enda avamine sellele ohule päästab ohust. Niimoodi rääkides kõlab see lihtsalt, aga unes, kui ma olen selles olukorras eneses – kus põhimõtteliselt on mängus elu ja surm, nõuab see eneseületust.