venerdì 16 gennaio 2015

suva ja tahe



Eristame tahet ja suva.
Tahe liigub subjektilt ümbrusele, objektidele; see on subjekti distantseerumine ümbrusest ja enese kehtestamine. Ma sean ennast vahemaale ja vastu, piiritletuna, piirjoone taha. Tahe on tahe: subjektis on tahked, piiritletud ideed, plaanid, eesmärgid; objektid on tahked, piiritletud mu teatavate tegevuste sihtmärkidena, vastas-seisjatena, Gegen-stand’idena või vastu-heidetutena, ob-jektidena; kaassubjektid on konkurendid, võistlejad, võitlejad.
Suva on küll ka suunatud asjadele ja nendega kontaktis, suvatsedes. Ses mõttes pole suva autistlik ja endassesuletud ega ka “suvaline” stohhastika mõttes. Ent ümbrusele pööratuna ei suru suva ennast sellele peale, ei lähtu kindlast tahkest ideest, mida rakendada kindlatele tahketele objektidele. Ma kuulan, jälgin asjade ja olukordade jõujooni. Suva ei tähenda eristamisvõime ja eelistuste puudumist, vaid üksnes ette valmis, tahkete eristuste ja eelistuste puudumist. Suva sobitab oma jõujooni ümbruse jõujoontega. Suva on sula.
Suval ei ole suva vaid siis, kui tal ei lasta enam olla suva; kui teda surutakse tahte tahketesse raamidesse. Nüüd võiks mõelda, et ta omandab kuju, muutub tahkeks, ilmutab tahet; et joonistub välja ta ise piiritletuna ja talle vastanduv piiritletuna; et ta ideed tarduvad, tahenevad; et ta seab ennast distantsile ja vastu; et ta hakkab seadma eesmärke, lokaliseeruma ja ümbrust kujundama. Kuid on võimalik ka, et suva lihtsalt vahetab regulatsioonitasandit, muutudes tähelepanelikuks nagu kokk Ding:
“kui jõuan keeruka kohani, siis ma vaatan, milles raskus seisneb, olen tähelepanelik ja ettevaatlik, pilk peatub ja liigutused aeglustuvad. Ja väikese noaliigutusega tšahhdi ongi [tükk] juba lahti lõigatud ja langeb mütsti maha. Seisan, nuga käes ja vaatan ümberringi, viivitan rahulolevalt, teen noa puhtaks ja panen ära”
Võiks arvata, et suva puhul jäädakse suvaliste, juhuslike ümbruse ja sisemuse antuste meelevalda – et nendega suudetakse küll manipuleerida, opereerida, nendega mängida, aga et sellest mängust enesest lahti ei saada. Nagu konnatiik. Kuid kui me oleme suvaga järjekindlad, siis meid ei saa rahuldada üksikud antused ega ka piiratud antustekimp. See on ainus, mida suva tahab – suva, et oleks suva, et suva püsiks, õilmitseks, lokkaks. Kui ma nüüd tegutsen “oma” suva järgi või mingite väliste suvalisustevaniku raames, siis suval ei saa olla päris suva. Suva sulatab üles nii üksikantused, järgimaks ne jõujooni, kui ka antustekimpe, liikumaks Jõu juurde. 

1 commento:

Margus Ott ha detto...

Lisan, et see jutt on ajendatud sellest, et me Mardiga kõndisime mööda Sukavabrikust (SUVA) ja hakkasime suva üle arutama.