karid

Filosoofiks saamise teel on hulk karisid. Kui sa oled päris filosoof, siis sa mõtled päriselt, päris asjast, nii et saba ja sarvedega oled sisse mässitud. Nüüd üks kari on see, et sa hülgad oma vahendi, mille kaudu sa sellele liikusid (harilikult on selleks mõni filosoof), hülgad ülepea filosoofia ja üritad otse tunnetada. Iseenesest polegi sellest midagi katki (kui sa suudad hoida oma aktiivsust). Aga filosoof sa siis enam ei ole, ja võib-olla jääd ilma sellest ainsast – või peamisest – vallast, kus sa loominguline olid. Heast filosoofist võib tulla käpardlik usklik.

Teine kari on see, et filosoofia võib tunduda tühi. See tekitab kiusatuse liikuda kunsti või teadusse. Saab midagi teha justkui täpsemini, konkreetsemini, kombatavamalt. Ega sellestki pole iseenesest midagi katki – ainult et jällegi võid sa niimoodi ilma jääda vallast, kus sa olid aktiivne, nii et heast filosoofist saab käpradlik kunstnik või teadlane. Või võib-olla saab hea, aga filosoofilisest seisukohast võttes on see äralangemine, nõrkus. Sest filosoofial on oma täius, täisus, oma konkreetsus, täpsus, kombatavus. Kui eelmise kari puhul oli tegemist, et taluda mõisteid, mõistelisi struktuure-seoseid, siis siin on tegemist, et taluda nende kõigest pooleldi-aktuaalsust, püsida filosoofiliste mõistete (pool)väesolus.

Kolmas kari võib olla see, et sa tahad olla filosoof – aga siis sa just lakkad see olemast. Tuleb olla (ka) usklik, kunstnik, teadlane, tänavalkõndija jne, ning ainult nii saad sa mõtelda. Sest mõtlemine käib alati servast, vahepealsest, piiripealsest, hägusest, kahtlasest, segaminiminekust.

Veel üks kari on, kui sa hakkad populaarseks tegelaseks, arvamusliidriks, meediafiguuriks, poliitikuks, ülikoolifunktsionäriks-karjeristiks jne. Kõik need on meelitavad, sest toovad sisse rohkem (tähelepanu, raha, võimu) kui filosoofia – mis iseenesest ei too sisse mitte midagi, vaid on puhas välja minek.

Karisid on terve kari. Põhiline asi on viivitada edasiminekuga – olgu see religioon, teadus, kunst, ühiskondlik aktiivsus või muu. Vältida valmisolu ja hoida valmisolekut – milleks? See teebki selle püsimise raskeks, kuna ei saa õieti näidata midagi, milleks valmis ollakse – ja seetõttu ei saa ka ennast millegagi õigustada. Aga ometi pole see midagi umbmäärast, suvalist ega lõtva. On olemas filosoofiline püsimine püsituses, just konkreetselt filosoofia võtmes (mis pole ei parem ega halvem kui nood religioossed, teaduslikud, kunstilised, ühiskondlikud jne laadid). Leidub inimesi, kes selles võtmes suudavad midagi lahti keerata, avada, nihutada, mingit elupuhangut morgi (s.t üleni kättejõudnu tasandile) lasta. See pole kõikvõimas. See puudutab ülepea võib-olla ainult väheseid. Aga see on elu, üks elu või elusus.