Suur tung mehhaniseerida, sh mõttevallas. Süllogistika, loogika. Lootus,
et siis mõte mõtleb iseenesest. Umbes nagu tiibetis on trumlitele nikerdatud
või rätikutele trükitud pühatekstid ja palved, nii et kui neid keerutada või
kui nad tuules lehvivad, siis palvetamine toimub justkui automaatselt. Saab
isegi rangelt öelda: niivõrd kui mõte on mehhaniseeritud, lakkab ta olemast
mõte. Süllogistika ja loogika on rangelt filosoofiavälised. Kaudseid teid pidi
võivad nad hiljem omakorda mõtlemist mõjutada, nõnda nagu matemaatilised avastused
võivad leida rakenduse füüsikas, aga sellegipoolest on selle puhta, formaalse
mõtlemise puhul tegemist millegi mõttevälisega. Ja mitte mõtlemisest kõrgemal,
vaid madalamal asuvaga. Mõtlemise jääk, jäänuk, pära, riismed. (See on öeldud
filosoofilise mõtlemise pinnalt; võib-olla satub see mõnda teise mõtlemise
valda, nt teaduslikku.)
Aste tagasi, vähemal määral kehtib see ka üleüldse filosoofiliste
süsteemide ja mõistete puhul: niivõrd kui moodustub selline mõttemasin, langeb
see juba mõtlemisest välja. See on küll palju elavam kui täiesti mehaniseeritud
mõte, mõisted moodustavad justkui teatava organismi, kunstiteose või maailma,
millel on oma elu, areng, kalduvused, isikupära jne, ent struktuur, mis talle
elu annab, ka võtab selle, juba määrab ta surema. Teatavas mõttes saabki (nö inimlikult)
mõtelda ainult mõtlemisest välja, ära, alla langedes.
Nessun commento:
Posta un commento