Kujuülene õpetus 形而上學

Eelsokraatikutel oli midagi kujuülese õpetuse 形而上學 sarnast, aga kuni 19. sajandi teise pooleni Läänes kujuülene õpetus praktiliselt puudus. Lõviosa Lääne traditsioonilisest filosoofiast kuulub "kujude" tasandile ning sellest ülespoole jääv (hingus, kulg) on jäänud märkamata ja/või mõtlemata. "Kujuülene" on hiina pärimusest pärit mõiste, mida rakendati laialdaselt Song aja (960-1276) filosoofias. Kulg on kujuülene, nagu enamikes süsteemides ka soonestik. Mõnes süsteemis (nt Zhang Zai) oli ka hingus kujuülene või hinguse ja soonestiku positsioon pöörati ka ümber. Igatahes kujuline, käesolev, on kättejõudmise kõige viimane järk; selles oldi üldiselt ühel nõul.
Kui 19. sajandi lõpus hakati Lääne filosoofiat Hiina vahendama, siis "kujuülese" terminiga hakati tõlkima "metafüüsika" mõistet. Ehkki sellel terminil on juhuslik päritolu (Aristotelese teoste järjekorrast, ""Füüsika" järel tulevad tekstid") on mõiste meta ta physika omandanud sisulise motivatsiooni (nüüd tähenduses "füüsilise kohal olev", "teispool füüsikalist"). Ent just seda "kujuülene" ei ole. See ei ole teispool füüsilist, vaid kujuline ja kujuülene on kulgemise kättejõudmise kaks tasandit või külge. Just see kujuülene on olnud Lääne filosoofiast puudu kuni alles 19. ja 20. sajandil hakati selles sihis mõtlema.