õiendus

Kuu aega tagasi, 21. juulil sain valmis ja 24. juulil saatsin "Sirpi" arvustuse Hasso Krulli "Mõistatuse sillale", kus oli ka üks oluline õiendus. Ajalehes aga see pandi paari ühe teise arvustusega ja see ei avaldu veel nii pea, sest too teine pole valmis. Sestap avaldan selle õienduse siin.

"Esmalt allakirjutanuga seonduv õiendus: raamatu motoks märgitud „Alus on sula” pole pärit minult, vaid Mart Kanguri magistritööst „Pide” (9. osa, „Töö ja mäng”). Olen seda tarvitanud ilma viitamata, kuna allikas polnud meeles ning mõte oli saanud omaseks. Mart Kangur (nagu ka Jan Jõemets) on filosoof, kes kitsas mõttes endana polegi peaaegu midagi avaldanud ning on teinud seda minu kaudu, minusse sulandunult. Mina olengi ka nemad (ja ka Eik Hermann ja Heidegger ja Deleuze ja veel paljud teised), nii et kui aus olla, siis peaks mu teoste autorite nimistu olema üldjuhul pikem kui teos ise. Kõik mu kirjutatu oleme kirjutanud isekeskis.

Mingil määral kehtib see ka Hasso Krulli kohta, kes on Eesti üks vägevamaid isekeskis-kirjutajaid. Nii oma esseistikas kui ka luules suhestub ta väga suure arvu teistega: esmajoones muidugi teiste autoritega, aga ka teiste olenditega, loomade, taimede, kivide, vaimolenditega, vembuvanadega jne."

vaidlus

Vaidlemine on eeskätt isiksustevaheline sättimine. Argumendid ka muidugi loevad, aga pole peamine – või õigemini, need aitavadki mul nüansikamalt ennast teisega sättida. Kui lihtsalt toore jõuga (loogika, faktide, autoriteetide jne-ga) teisele ära tehakse, siis on see sama hea kui rusikatega teise vaeseomaks peksmine. Olgu sul õigus või mitte. Sest on midagi palju olulisemat kui selline õigsus, mis on pelgalt sümboolimaginaarne. Tõsi, väga sageli on korrelatsioon ühest küljest argumenteerimise ja väitluse võime ning teisest küljest valmisoleku vahel ennast teisega sättida. Kipub olema nii, et kes ei oska ega taha ennast teisega sättida, see ei oska ka argumenteerida. Aga see pole alati nõnda. On selliseid, kes formaalselt argumenteerivad ja väitlevad veatult, aga on jõhkardid. Ja on selliseid, kes ei oska argumenteerida, aga kes ometi oskavad end teisega mitmekesiselt haakida. See kipung on statistiline, tendentsiline, kalduvuslik.

masintõlge

Kas kunagi ehk võiks masintõlge liikuda ka nõudlikumatesse valdkondadesse, tõlkimani filosoofiat, ilukirjandust, teadust? Isegi kui mitte päris asendamani inimest, siis tegemani suure hulga musta tööd tema eest ära. Masinat saaks ka ühes või teises vallas treenida, nt sööta talle sisse suurel hulgal filosoofilisi tekste, nii et ta omandab stiili elemente ja mõisteid. Samuti sööta sisse tekste erinevates keeltes, nii et klassikaliste teoste puhul oleks tal olemas suur hulk erinevaid tõlkeid, millega võrreldes ta saab omakorda oma versiooni lihvida / pakkuda välja erinevaid tõlgendusvõimalusi. Küllap ta vajaks ikkagi ülevaatajat, ja võib-olla saaks ka nii, et kui ülevaataja on algusest mingeid asju parandanud, siis masin õpiks sellestki, ja tagapool teeks järjest paremini. Niimoodi võiks ette kujutada hoopis teises mastaabis tõlketegevust, kus ühe ülevaataja käe alt võiks iga kuu mõni toekas tõlge välja tulla, lihtsamaid ja lühemaid isegi mitu. Ühe põlvkonnaga oleks kogu lääne filosoofia, ja mingi osa muustki eesti keeles olemas. Niimoodi võiks mõelda, et keeled mitte ei hääbu, vaid vastupidi, puhkevad eriti õitsele. Sama tõlkeprojekt võiks töötada ka väga väikeste või isegi väljasurnud keelte puhul – liivi, vadja jne. Keeled globaliseerumises ei kaoks ära, vaid muutuksid läbipaistvamaks – masinad võtaksid suure osa musta tööd enda kanda, inimesed saaksid rääkida, kirjutada ja suhelda mis iganes keeles.

Vaikija

Kunagi, kui ma poisike olin, helistas meile keegi, keda me hakkasime kutsuma Vaikijaks. Helistas lauatelefonile – ega toona muid polnudki. Helistas ja oli vait. Üksikasjad on mälus kuhtunud, aga ma mäletan etappe: alguses olime (s.t see, kes meist parasjagu vastu võttis) viisakad, seejärel sageli olime ebaviisakad (ega ma teiste kojaliste kohta ei tea, räägin siin enda eest, saatsin teda pikalt), aga seejärel esines sellist asja, et hakkasime (räägin jällegi endast, aga vähemasti õde vist ka) Vaikijaga rääkima. Kuna see oli juba kestnud tükk aega ja polnud paista, et ta kuidagi meid mõjutaks või et me võiks teada saada, kes ta on (lõpuks ei saanudki), siis tekkis iseäralik vabadusetunne. Katsetasin erinevaid registreid. Kroonika: faktiline banaalne kirjeldus viimastest sündmustest a la ärkasin üles jõin teed jne. Arutlus: refleksioon mingil teemal. Fantaseering: mingi x jutt, fiktsioon, sürr.

Tagantjärgi meenutab see natuke sartre’ilikku olukorda: tema räägib sellest, kuidas piilute läbi lukuaugu tuppa ja kuulete selja taga samme ning taipate, et olete kellelgi pilgus. Vaikijaga oli ka justkui selline puhas, määranguteta Teine, ja sinna ruumi võis paigutada mida iganes, viisakust, ebaviisakust, kroonikat, mõtisklust, fiktsiooni. See tühi või vaikiv koht muutus elusaks.

põhjas

Inimesed läksid põhja poole elama, sest nad tahtsid olla omaette. Kuni oldi kütid-korilased, oli okei. Ja kui tegeldi rändkarjakasvatusega, oli ka okei. Aga põllumajandusega nühverdamine pani põntsu. Kaks halba korraga: enamus asju seal ei kasva ja saak on niru, aga teisest küljest ikkagi koguneb ülejääke, millega rahvastikku kasvatada – olles paigal ühe koha peal. Ja niimoodi tuligi ebanormaalne hulk inimesi. Ja isegi kui külades saadi veel kuidagi hakkama, siis linnad Napolist põhja poole on absurdsed. Inimesed tihedalt koos. Samas on talvel jahe või lausa külm, inimesed on pahurad ja tigedad. Äkki kliimamuutus (ja Golfi hoovuse lakkamine millalgi?) aitavad kestlikult kahaneda. Paneks (Põhja-)Euroopas krempli kokku, koguneks soojemasse kohta elama, ja need kes tahavad omaette olla, rändleksid põhjapõtradega mööda kontinenti.