Kunagi, kui ma poisike olin, helistas meile keegi, keda me
hakkasime kutsuma Vaikijaks. Helistas lauatelefonile – ega toona muid polnudki.
Helistas ja oli vait. Üksikasjad on mälus kuhtunud, aga ma mäletan etappe:
alguses olime (s.t see, kes meist parasjagu vastu võttis) viisakad, seejärel
sageli olime ebaviisakad (ega ma teiste kojaliste kohta ei tea, räägin siin
enda eest, saatsin teda pikalt), aga seejärel esines sellist asja, et hakkasime
(räägin jällegi endast, aga vähemasti õde vist ka) Vaikijaga rääkima. Kuna see
oli juba kestnud tükk aega ja polnud paista, et ta kuidagi meid mõjutaks või et
me võiks teada saada, kes ta on (lõpuks ei saanudki), siis tekkis iseäralik
vabadusetunne. Katsetasin erinevaid registreid. Kroonika: faktiline banaalne
kirjeldus viimastest sündmustest a la ärkasin üles jõin teed jne. Arutlus:
refleksioon mingil teemal. Fantaseering: mingi x jutt, fiktsioon, sürr.
Tagantjärgi meenutab see natuke sartre’ilikku olukorda:
tema räägib sellest, kuidas piilute läbi lukuaugu tuppa ja kuulete selja taga
samme ning taipate, et olete kellelgi pilgus. Vaikijaga oli ka justkui selline
puhas, määranguteta Teine, ja sinna ruumi võis paigutada mida iganes,
viisakust, ebaviisakust, kroonikat, mõtisklust, fiktsiooni. See tühi või vaikiv
koht muutus elusaks.
Nessun commento:
Posta un commento