Spinoza paratamatu vabadus

Eks ole, vabaduse ja paratamatuse mõisted kollapseeruvad Jumalas/Looduses/Oleva tervikus. Need on lahus ja lahutatavad ainult olendite ehk oluviiside tasandil. Mingil määral olen vaba (mu ettekujutus vabast tahtest); mingil määral allun välistele faktidele ja seadustele ("välistele" ses väga üldises mõttes, et väljaspool mu subjektiivsust olevad; see hõlmab nii väliseid kui sisemisi fakte ja seadusi, nt mu keha või iseloomu-kalduvuste mingeid antusi ja seaduspärasid, mis on mulle ette antud ja ses mõttes välised). Mingil määral määran end ise, mingil määral määravad mind asjaolud. Jumalal/Loodusel aga juba määratluse järgi ei ole midagi "teist" temast väljaspool; tal pole isegi aru ega tahet kui loogiliselt eristatavat instantsi enda sees (ja ses mõttes on juba sisuliselt motiveeritud ka see võrdum Jumal ehk Loodus, s.t Jumalast väljaspool pole mingit eraldi loodust ning loodusest väljaspool pole mingit eraldi jumalat). Nii et kui Spinoza räägib inimvabadusest, siis ta tahab asendada tolle suhtelise vabaduse absoluutsega. Esiteks on suhtelisel, oluviisilisel tasandil (isendi enda seisukohalt) raske näppu peale panna sellele, mida ta tõesti "vabalt" teeb ning mis poleks väliselt tingitud. Alati saab näidata otsatult tegureid: kasvatus, päritulu, hormonaalne seisund, ilm, geneetiline ülesehitus jne jne, mis mingit otsust motiveerivad (ja teadus on Spinoza ajast peale teinud väga suuri edusamme igasugu selliste tegurite tuvastamisel). Nii et ses mõttes võib rahumeeli ütelda, et siin polegi mingit vabadust, vaid kõik on motiveeritud arvututest kausaalsetest ahelatest ja tingimustest (nö "sõltuvuslik tekkimine", pratityasamutpada). Samas aga on ikkagi ju tõsi, et ma olen Looduse osa, aga Loodus tervikuna, nagu öeldud on absoluutselt vaba, kuivõrd temas vabadus ja paratamatus langevad ühte. Ja niimoodi ongi, et niivõrd kui ma mõistan end Looduse terviku seisukohalt, olengi ma vaba, ma teostan todasama Looduse vabadust. Nii et toimub paleepööre: mis äsjases uuringus osutus aina süvenevaks paratamatuseks ja äramääratuseks, on tegelikult (samas) täielik vabadus, spontaansus (nõnda nagu Loodus/Jumal võrsub ainult oma loomusest - ehkki siin muide siiski ju näib olevat kohe jällegi mingi filosoofiline konks: mida tähendab Spinoza ütlus, et Jumal on iseenda põhjus? Kui nii öelda, siis ikkagi on temas endas kaks eristatud aspekti, põhjus või alus ja sellest tõukuv. Schelling arendas seda hästi edasi. Jumala hämar põhi/põhjatus). Ja mitte lihtsalt fatalismi (või "türklase vabaduse" mõttes, nagu ütleb Leibniz) või leppimise mõttes, vaid Looduse kõige kõrgema aktiivsuse mõttes, ses aktiivsuses osalemise mõttes: väeaste Väes.

Spinoza vahetu probleem oli muidugi, kuidas panna kokku "uut teadust", kartesiaanlust, mehhanitsismi ja determinismi (millest ta kinni hoidis ja millel toona oli oluline emantsipatoorne roll, ning mida kirikuvõimud vaenasid - elas ju Descartes'ki suurema osa elust Hollandis maapaos) ning teisest küljest inimvabadust. Selleks ei hakanud ta tahtevabadust upitama (nagu vist enamik vabaduseapologeete on hiljem teinud), vaid mõeldes olemise enese, Looduse terviku peale. Ja kuigi Spinoza hoiab kinni mehhanitsismist ja determinismist, siis rõhuasetus pole tal niivõrd sellel, et "aegade alguses on juba kõik ette määratud" - Leibnizil on seda rohkem -, vaid pigem lihtsalt selles, et olemise tervik on nagu ta on (Jahvegi ütleb, et "ma olen, kes olen" אֶהְיֶה אֶהְיֶה אֲשֶׁר); nii ei teki tal ka sääraseid representatsionalistlikke probleeme nagu Leibnizil, kus maailma ajaloo kujutis, esindus, representatsioon oleks justkui algusest peale tervenisti olemas. Ja nõnda saaks seda hõlpsasti sobitada mistahes füüsikalise maailmapildiga, nt ka praegusega, kus oma koht on määramatusel ja kaosel. See siis lihtsalt "on see nagu on", viis, kuidas Loodus on. S.t Spinoza tegelikult ei sõltu niiväga kitsalt "kellavärgimaailma" käsitlusest.