domenica 4 novembre 2018

taimedest


Poisikesena oli „Kannikese“ pood mu tempel. Lisaks lõikelilledele müüdi seal ka laias valikus potitaimi. Suure osa oma taskurahast viisin sinna. Õigupoolest oli mul omaette tiir, nagu palverännak, kus olid Mündi tänava lillepood, Vene tänava alguse oma, Müürivahe oma (seal küll olid põhiliselt lõikelilled, aga mõningaid tarvikuid oli) ja Valli tänava oma Laste maailma kõrval. Ja siis Kannike. Käisin neis, tammusin, piidlesin, võrdlesin hindu, ja siis – pidupäevana – tõin mõne koju. Küll oli eriline tunne. Ilmselt nagu mõnel kassi- või koerapoega tuues. Kannikese pood oli neist kõige suurem, seal oli mingi väike purskkaev või õigemini koht, kus vesi alla voolas, mõned mittemüügis kaunistuseks taimed. Süda ikka tõmbus valust kokku, kui vaatasin hästi suure sukulendi lehti, mille lehtedesse oli sõnumeid soditud justkui see oleks majasein. Oma heli oli seal poes tänu tollele veevoolule. Ja oma lõhn. Taimed olid ikka rubla kakskümmend kopikat, kolm rubla, viis rubla, ja kallimaidki. Mõned suuremad tõin just Kannikesest – mäletan üht draakonipuud (kas see võis lausa 25 rubla olla?) ja üht suurt aaloelist. Ja papüürust. Heal ajal kasvatasin kodus mitutsada liiki taimi. Mõni neist on seal korteris senini alles – kuld-nõelköis, mis oli mul juba vanas korteris ja mille ma võtsin 1985. aastal uude kohta kolides kaasa, siis üks sukulent, mille tütre ma koolitaime küljest virutasin (ma ta liiki vist ei tuvastanud, kas teda polnud „Toalillede“ raamatus või mis? nii et siiamaani ei tea; muidu ma mõnel teadsin nii eesti- kui ladinakeelset nimetust), aaloe, mille tütre ma näpistasin altnaabrite aaloe küljest, kui me uues korteris päris alguses läbi nende trepikoja käisime, kui nad olid aaloe juba sinna kolinud, aga ise veel sees ei elanud. Ja havisaba, mis pärines õele kingitud lillekimbust ja mis vaasis juured alla ajas. Ilmatuma aja kasvaski vaasis, kuni ta mulda istutasin, ja kus ta vohama hakkas. Monstera oli meil elutoas, igavesti suur. Palju hiljem, kui mul taimedele enam aega polnud, ma veel paljundasin teda (alt olid lehed ära tulnud) ja siis jagasin laiali. Endale vist jäi ka üks, aga see läks välja. Taimed oli mu kirg, mul oli nendega side. Praegusel erialal paistab tulevik tume; võib-olla õpingi millalgi ümber aednikuks või kellekski selliseks.

Nessun commento: