Mis on kodu ehk iga inimene on muusik

Eluase, milles oled pikalt elanud, saab omaseks. Sa tead, millist häält teeb lüliti ja kuidas ta käib, millise tundega, vastupanuga, liikumisamplituudiga puudutusel. Samamoodi teised liikuvad asjad: lukud, uksed. Sa tead, tunned, haarad ennetavalt, milline on pindade värv ja tekstuur, mis häält ruumid teevad, kui sa neis ringi käid ja eri toimetusi teed, eri tingimustes, liikudes näiteks paljajalu või plätudes, avades ja sulgedes uksi ja lukke, asetades tuttavlikke asju siia või sinna. Kui tahad vett keeta, tead täpselt, mis tundega ja puuteaistinguga on veekeedukann, mitu sammu ja millist kehaliigutust on vaja kraanini jõudmiseks, kuidas käib kraan ja mis survet ta annab, milliste liigutustega paned ta alusele tagasi ja lülitad sisse ning millist häält ta tegema hakkab. Sa tead täpselt, kuidas su keha sobib su tuttavlikku eluasemesse, milliseid ja kui palju astumisliigutusi on seal vaja ümberpaiknemiseks, milliseid käeliigutusi tarvis seal asjade toimetamiseks, millist vastupanu – tekstuuri, värvimuljet, raskustaju jm – avaldavad asjad ja pinnad nendega või nendel lävides. Sa sobitud ruumidesse ja neis olevatesse asjadesse, sobitud nende liigenduste, soonestikega, oskad nõtkelt ümber käia nende hingustega – nii nende tahkuse ilmutatud võimaldavustega (mis on seotud sileduse, raskuse jm-ga) kui ka nende „käikudega“ (kuidas kraan või lukk „käib“). Sa tead, tunned ja haarad ette, mis helisid nad tekitavad (ja sina nendel), mis lõhnu ja värve nad sinusse saadavad. Nõnda liigud sa oma tuttavlikus eluasemes vilunult, omaselt, asjade liigendustesse hästi sobides. See ongi su kodu. See, kui keegi oskab mõnd muusikariista mängida, on sama asja spetsiifiline edasiarendus – vilunud meistri käes saab pill samamoodi omaseks ja ta oskab temasse hästi sobituda ning tekitada just neid helisid, mis tarvis. Oma igapäevases elus mängime ümbrust ja asju nagu muusikariista ning kaasolendid on nagu meie bändi-, koori- või orkestrikaaslased.

Selline tuttavlikkus võib laieneda ka muusse ümbrusse, kus sageli viibid. Kodu lähiümbrus, kodupood, lemmikpark, seenemets. Kui pikalt pole endises kodu-kohas, tuttavlikus paigas olnud, siis esialgu on natuke kangust ja jäikust – helid on harjumatud, kuigi tuttavlikud, keha ei sobitu hoobilt noisse liigendustesse (see võõristusefekt on eriti selge, kui külastada lapsepõlvekodu, kus pole pikalt oldud – eeskätt tunduvad kõik ruumid väiksemad ning ka lävimised vastavalt on teised). Muidugi, kui varasemad harjumused on juurdunud pika aja jooksul ning kui paus pole ka olnud väga pikk, siis see taaskohanemine käib ruttu ja peagi sa sobitud taas oma vanasse kodusse nõnda nagu tõmbaksid selga vana rõiva, mida pole ammu kandnud, aga mis peagi oma tuttavlikkust ilmutab.

Koduga seondub ka üldisem kodu-tunne, kodususe tunne, ent kui me pööraksime rohkem tähelepanu selle kehastunud alusele, siis me saaksime ehk kodu-mõistet mõnevõrra demütologiseerida.

õpetamine kui enesekultiveeriming

Õpetamine võib olla võimas elukasvatuse, enesekultiveerimise viis. On selliseid õpetajaid, kes ei jää haigekski. Või kui jäävad auto alla, siis tõusevad püsti ja tulevad ikkagi õpetama. Eriti palju on neid kesk- ja põhikoolis. Ülikoolis ka, aga seal mängib suuremat rolli egoism, omaenda uurimistöö, au ja kuulsus, sellal kui keskkooliõpetaja on puhtalt missioonitöö, teisteaitamine.

Tõepoolest, kui ise olen loenguid andnud, siis alates juba sellest, et ma pean olema puhas, habe aetud, riided puhtad ja korralikud; edasi, et ma pean sõnu valima ja (üli)õpilastega arvestama, ma ei tohi neid mõnitada, kasutada ebaviisakat väljendusviisi; ja viimaks see võib küündida ühise pühendumiseni, õpetaja/õppejõu kaasabil (üli)õpilaste ülenemiseni, valgustumiseni, mitmekesistumiseni, millegi taipamiseni – igal juhul transformatiivseni. See on püha asi.

Ja nõnda, kui oled õpetaja või õppejõud, siis justkui see sikutab sind endastki kõrgemale, toob sinust rohkem välja kui seal oli, ning hoiab ka keha ja vaimu trimmis, sest sa tead, et sa ei tohi käega lüüa, alla anda – nad ju ootavad. Nemad – kes potentsiaalselt võivad üleneda, ja sa pead sellele kaasa aitama, see ei ole ainult isikliku, personaalse otsustamise küsimus, vaid Asi ise nõuab. Ja nõnda ongi õpetajaid ja õppejõude, kes tõepoolest ei jää haigekski mitte. Või kui jäävad, siis paranevad kiiremini kui muidu. Jah, ma pole oma õppejõukarjääri jooksul praktiliselt mitte ühtki korda loengut ära jätnud. Ma ei taha seda väidet ka nüüd liiga tugevaks ajada, aga lihtsalt, et õpetamine võib olla omaette enesekultiveerimise vorm (rääkimata teisekultiveerimisest selle käigus!).

Võib-olla midagi sarnast on see, kuidas lapsed nõutavad lapsevanemaist välja rohkem kui nad muidu suudaksid, jaksaksid või viitsiksid. „Anna süüa!“ Sa ei saa talle mitte süüa anda, isegi kui oled surmani väsinud, kõrges palavikus või minestamas. Aga õpetamine on selle poolest veel õilsamgi, et vanem-laps suhe on rohkem looduslik, vahetum, see suhe on loomadelgi, samas kui võõraste inimeste laste õpetamine on – muidugi lisaks saadavale tasule – puhtam ja ülevam.