Depol

Depol-teraapia (vrd detox)

 

Inimestele, kes on liigselt poliitikast sisse võetud, nii et see kahjustab nende vaimset tervist ja pärsib sotsiaalseid suhteid. Sümptomid: ärevus, hirm, viha, ärrituvus,

Depol-programmi alguses tehakse enam-vähem külm kalkun. Logitakse välja sotsiaalmeediast (ehk „jälplast“). Samuti püsitakse eemal raadiost, televisioonist, ajalehtedest ja muudest meediakanalitest. Programmi esimestel päevadel ei vaadata isegi oma meili ega kasutata telefoni (hiljem tehakse seda piiratud aja jooksul üks või kaks korda päevas, seejärel soovi korral ka sagedamini, kuni lõpuks saab inimene taas autonoomseks).

Hingake sügavalt sisse-välja. Tunnetage oma keha. Vaadake enda ümber.

Tehke sporti. Venitage.

Minge jalutama. Hea, kui saate minna parki, metsa, mere äärde – mingisse looduskeskkonda, eemale tehiskeskkonnast, mis kergesti taaskäivitab poliitikarefleksid ja vallandab sellest tingitud vaevused.

Tegelege mõne meeldiva asjaga: kuulake muusikat, lugege ilukirjandust, vaadake filmi, joonistage, koristage, tehke peenart. Mis iganes.

Kui teil endal kodulooma pole, minge koerte varjupaika, jalutage mõnd koera.

Jätkuvalt tuletage endale päeva jooksul meelde, et te hingaksite sügavalt sisse-välja ning unustaksite suured mured ja mõtted ning naaseksite vahetusse ümbrusse ja praegusse. Siis võtke jälle vabalt. Ärge püüdke jääda vahetusse ümbrusse ja praegusse hetkesse. Lihtsalt naaske aeg-ajalt.

Võtke endale piisavalt aega, et taasühenduda oma kehalise ümbruse ja kestusega.

 

Kui esmane ühiskondlik ärritus on vaibunud, siis võtke ühendust mõne endale meeldiva, toreda inimesega. Sugulane, sõber, ükskõik. Kuid ta ei tohiks olla ühiskondlikult aktiivne inimene. Rääkige temaga. Teil on kaks peamist ülesannet, negatiivne ja positiivne. Negatiivne ülesanne on vestluses vältida poliitilisi teemasid. Juba ette valida jututeemat ning eos tabada sellesuunaline jutuhakatus, et see veel pungana maha napsata, vahetada teemat. Positiivne ülesanne on rääkida olulisest. Teema sissejuhatuseks sobivad küll ka triviaalsused: ilm, elu-olu. Aga vestluse jooksul peaksite vähemasti korra puudutama mõnda teemat, mis on päriselt oluline. Pidades samas silmas negatiivset ülesannet.

 

Seejärel, kui olete küllalt jõudu kogunud, kujutlege endale vaenuliku poliitilise suuna esindajat. Kontempleerige asjaolu, et tal on pea, käed-jalad. Siseorganid. Et tal on inimesi, kes on talle tähtsad. Et tal on omad soovid, unistused, hirmud. Enamiku inimestega saab minna veel palju kaugemale: ka tema tahab, et inimesed ei nälgiks, et neid ei piinataks ning et võimalust mööda kõik saaksid võimalikult hästi elada. Sellega on teil juba väga suur ühisosa. Sellele üldpõhimõttele võib küll olla mitmesuguseid piiranguid ning te ei pruugi sugugi üksmeelel olla selle suhtes, kuidas sellise olukorrani jõuda. Aga sel üldisel tasandil olete ühes paadis. Varem suubus kogu teie tähelepanu nendele põhimõttelistele erinevustele üksikküsimustes, aga püüdke tähelepanu tuua üldisele ja ühisele. Mõistagi on väga palju neid, kellega saate minna veelgi kaugemale ja kellega te olete ühel meelel ka lahenduskäikude suhtes.

 

Kui olete suutnud enam-vähem edukalt rääkida meeldiva inimesega, hoides kinni nimetatud negatiivsest ja positiivsest ülesandest, ja kui olete korduvalt kujustanud ebameeldivat inimest, liikudes tema puhul piisava üldisustasandini, siis võtke ühendust mõne oma sõbra või sugulasega, kellel on väga teistsugused poliitilised vaated. Ja proovige seda laivis rakendada. See on eksam. Kui selle läbi teete, siis võib teraapia lugeda õnnestunuks, ehkki mitte lõppenuks. Päris inimesega on seda mõnes mõttes raskem läbi viia kui kujutluses: alati tuleb ette ootamatusi, teis endas käivituvad refleksoorsed vastused mingitele olukordadele, sõnadele, mõttekäikudele jne. On kerge ärrituda, vihastada. Siis on vaja hoolega meeles pidada toda üldist ja ühist tasandit. Ja päris inimesega on teisalt ju ka lihtsam, sest päris inimene on nüansikam kui kujutlus temast – ta on elavam, ta võib üllatada. Selgub, et ta pole nii üheülbaline ja ühe-teema-inimene nagu me teda oma kujutluses maalisime.

Sedasama tasub teha ka inimesega, kellel on ebameeldivad vaated ja kes pole teie sugulane või vana sõber. See lisab selle raskuse, et teil on vähem motivatsiooni hoida temaga suhtlust käigus. Oma vaimset tasakaalu ei maksa ka üle hinnata ega ülearu proovile panna, aga vahel on mõtet katsetada, kui te endas jõudu tunnete.  

 

Selles seisnebki depol-teraapia tuum: õppida suhestuma inimestega eri üldisustasanditel. Mõnega saab suhestuda ainult väga üldisel tasandil, mõnega on ühiskosa ka täpsematel, üksikasjalikumatel tasanditel. Oluline aga on mitte nendesse üksikasjadesse kinni jääda. Mitte nõuda, et kõik nõustuksid teiega kõigis üksikasjades. Ning silmas pidada seda ka siis, kui teie suhtluspartner just nimelt jääb kinni üksikasjadesse ja keeldub astumast ühistasandile. See ei tohi õhutada teid samuti üksikasjadest kinni haarama. Te olete oma suhtluskaaslasega võrreldes vabam ja teie ülesanne on tarretisi nii palju üles sulatada kui võimalik. Sageli ei ole võimalik midagi üles sulatada. Siis nii on, ärge torkige. Vaadake, kuidas saate kõige turvalisemalt eemalduda. Muidugi on olukordi, kus te ei saa eemalduda: teid võetakse kinni, pannakse vangi, hukatakse. See on kurb ja kahju, aga mis teha. Suremata te nagunii ei jää.