Hong Kong loodusrada

 

            I 

Kui ütelda „Hong Kong“, siis kerkivad inimestele ilmselt silme ette pilvelõhkujad ja neoontuled.

 

 

Tegelikult on Hong Kong aga väga roheline, suurem osa on inimtegevusest puutumata. On avaraid vaateid, kus maju praktiliselt ei paista. On saari, kus pole üldse inimesi või on mõni külakene (eelmine kord Hong Kongis käies käisin Lamma peal, mis on üks säärane Muhumaa). Tõestuseks on mu alljärgnevad pildid

Nõnda siis tegin tähtpäeva puhul mägimatka. Teisisõnu käisin küngastel. Me majutusime Marriotti hotellis ja üsna hotelli tagant algasid mäed. Mulle oli suuremeelselt hommik vabaks antud, ja nii ma siis kell kaheksa seadsin sammud rohelisse. Päris raja peale saamine võttis oma kolmveerand tundi. Aga siis rühkisin päikeses ja niiskes mäkke. Selget plaani ei olnud. Mõtlesin, et lähen Shek Nga Pui 石芽背 (372 m) peale.

 

Sealt vaatasin, et võiks minna Wong Ngau mäele黃牛山 (604 m). Sealt polnud tahtmist tagasi pöörduda, vaid pigem läksin edasi Vesipühvlile 水牛山 (606 m). Kella kaheks pidin kindlasti Haridusülikoolis olema, aga sinna sõitis hotellist mingi pool tundi, ehk et aega nagu oli. Siis aga hakati mind kimbutama küsimustega, kas ma seal ülikoolis konvekalõunat ikkagi ei taha süüa. Mingi point selles ju oli, kui nagunii pidin sinna minema. Aga küngas kerkis künkast ja tagasitee, mis silma järgi pidi olema umbes sama pikk kui tuldud tee, osutus mõistagi tublisti pikemaks. Aga mulle oli öeldud, et tulgu ma kella üheks hotelli. Siis aga ühtäkki öeldi, et kell pool üks saksa lugupeetud peaesineja sõidab hotellist ülikooli ja et tulgu ma peale. See ei olnud kuidagi võimalik. Küsisin, kas teeks kolmveerand. Nemad, et see on liiga hilja, et 12.35. Mina, et teeme 12.40. Millega nad jäid nõusse. Nagu see kauplemine ju käib, eks ole. Lõppkokkuvõttes jõudsin autole 12.42. ehk umbes 4.40 tundi kõndisin ja kella järgi sutsu alla 20K sammu.

Rada oli alguses raja moodi. 

 

Siis aga muutus aina ahtamaks ning lõviosa teekonnast oli säärane, et taimestik kahelt poolt kooldus üle raja. 

 

Foto peale rada tihtipeale õieti ei jäänudki, aga maastikul oli tegelikult hästi näha. 

 

Raja alguses kohtasin mõnda kodanikku ja Shek Nga Pui peal üks kodanik mediteeris. 

 

Siis pärast seda tuli ka veel üks kodanik vastu, kes näis jooksvat seal, kus mina rühkisin (sama kogemus oli mul Hawai’il: mina rühin ja puhin, aga mingi mees-naine paar kimab seal joosta üle küngaste). Aga seejärel ehk üle poole rajast ei olnud enam kedagi. Radagi oli üsna vaevuaimatav. 

 

Raja lõpu poole oli paaris kohas rada märgistatud lipukestega

 

Päris-päris lõpus tekkis taas korralik tee.

 

 Selle ääres olid hauad. 

 

Hiinlased armatavad kadunukesi mäkke matta. Sellepärast too tee peamiselt ilmselt oligi. Ehkki päris ülal oli ka üks paviljonike.

 

II 

Hong Kongis olin Wang Yangming'i konverentsil. Olin ettevalmistamise jaoks mitu nädalat taas Wang Yanngming'i süvenenud. Ja nüüd matka ajal püüdsin WYM'i ellu rakendada. Ehk hoida jaksu mööda iga hetk lisaks käesolevale tajuliigutuslikule kogemusele hoida sellega koos kogu meelepõhja, kogu isiksust, mis kätkeb endas WYM'i järgi üldse kõike olevat. Ehk et lisaks parasjagu fookuses olevale hoida mingil kombel pilgul ka teadvuse tausta. See on täiesti võimalik ja teeb kogemuse nüansikamaks, tähelepanelikumaks, ka meeldivamaks. Minu häda igasugu pingutuste puhul on see, et mu teadvus aheneb väga kitsaks, ma ei kuule ega näe midagi. Looduses kõndimise puhul töötavad sellele küll vastu mitmed tegurid: vaatad puid, rada, pilvi. Aga ikkagi ka siis tekib mul pahatihti kitsastaju ja ahasliigutus. Jään silma ja jala külge kinni. Aga kui toda teadvuse ja maailma tausta püüda lõimida fookusega (ja see taust ju ongi alati juba olemas, ilma selleta poleks ka teadvuse fookust), siis saab tajuliigutus ka tagasi elavuse, dünaamika, ümbermänguvõimaluse, hakatuslikkuse. Väsimus kasvab, aga päris ära ei vaju. Ma muutun kergesti kurjaks, eriti väsinud peast. Aga sel matkarajal WYM-i praktiseerides suutsin seda vältida.