puudus ja voorus

Igal inimesel on puudusi ja voorusi. Küsimus on selles, kas pöörata tähelepanu eeskätt esimeste üle kurvastamisele või teiste üle rõõmustamisele (salgamisest ma üldse ei räägigi). Või kui kurvastadagi, siis mitte meelt heita. Või kui meelt heita, siis mitte meelt ära heita. Või kui meelt ära heita, siis mitte päris ära heita. Sest meelt ei saagi päris ära heita – meele, st. sinu vaatepunktist.
Nojah, mõni võib mõelda, et enesetapp on meele päris ära heitmine. Aga see on ennatlik lootus, hõiskamine enne õhtut ja ilmselt illusioon. Illusioon peitub selles, et sa arvad enda teadvuse lahus olevat kõigest ülejäänust. Mulle tundub, et enese eest ei ole võimalik mitte ühelgi moel põgeneda.
Võib-olla on põhiline küsimus see, kelle vooruste ja puudustega on tegu. Kui need on minu omad, siis voorus ajab hupakile ja puudus ajab hukapile. Õigemini, voorused ja puudused ongi just minu omad, aga uba on selles, et sellega asi ei piirdu, vaid me mängime ühtlasi palju suuremat mängu kui see. Ja on vaja teravat silma ja tundlikku sisikonda, taipamaks malendite iseloomu ja asendit sel suuremal mänguväljal.