kalad

Hiljuti lõppes üks neljapäevane konverents. Olin omadega täiesti läbi. Füüsiliselt – sest läksin ikkagi hiljati magama, ehkki hommikul algas vara. Aga eeskätt psüühiliselt – ma ei suuda taluda pikka aega inimkontakti ja inimjuttu järjest. Nii oligi, et kui me konverentsi lõpetuseks restorani läksime, siis ei suutnud ma enam taluda kõnekõminat ja inimesi ning söögi ootamise ajal läksin hoopis fuajeesse ja silmitsesin kalu akvaariumis. Meel oli katkemas ja see parandas teda. Puhatas. Kalad ujusid rõõmsalt. Ja kui neid niimoodi pikalt vaadelda, hakkad märkama detaile, mida alguses ei näinud. Näiteks kuidas ühel kalal on saba küljes veel paar peent udet. Või kuidas teine kala seisab paigal niimoodi, et laseb esiuimedega ringiratast ja lainetab sabauime kiiri ülevalt alla. Vaatasin kalu ja olin rõõmus. Kalad maigutasid. Mõni liikus tagurpidi. Mõni tonksas teist.