niisama tegemine

Mart armastab tuua seda näidet Sauterilt, vist Indigost, ja ma olen seda mitu korda lugenud, aga meelde on sööbinud just selle näite korduv esitus Mardi poolt. See idee, mis Sauteri tegelasel on, et võiks olla veel teine mina, kes tema eest kõik kohustused ja asjatamised ära teeks, nii et tema ise saaks niisama elada. See on huvitav fantaasia, sest see ongi ju realiseerunud – minus ongi kaks mina. Ühest küljest ma tegutsen ja teisest küljest ma tean, et tegutsen ehk ühesõnaga tegevus ja teadvus. Ja see tegutsemise teadvustamine ongi alati „niisama“, ta ei tee mitte midagi, ainult teab, ainult on; ta ainult pöördub selle poole, mis sünnib-toimub, aga ise ei toimeta midagi. Kogu küsimus on selles, millise minaga me end rohkem samastame: kas sellega, kes askeldab, rügab, vaevleb, tegutseb, jändab, töötab, situb, nikub, peeretab, või sellega, kes kõike seda jälgib, tähele paneb, teadvustab, teadmiseks võtab. Ja ma olen mõlemat. Alati ma teen midagi ja alati ma olen ka juba niisama. Niisama teen.