http://filosoofia1.weebly.com/
http://filosoofia2.weebly.com/
Kommentaariks viimase kohta:
“Filosoofia
laiendamine kõrvale” tähendas selles tekstis filosoofia mõiste laiendamist
peale Kreeka ka teistele pikaaegsetele kirjakultuuridele, eeskätt Indiale ja
Hiinale. Kirja kasutati algselt eeskätt utilitaarsetel eesmärkidel
riigihalduses ja majandusdokumentatsioonis; mõnevõrra hiljem ka religioossetel
eesmärkidel pühatekstide üleskirjutamiseks (mida sageli on peetud ka kahtlaseks
ettevõtmiseks! kui religioonipärimus on elav, mis sa tast siis üles kirjutad?
kas sa siis iseseisvalt ilma selleta ei teagi?). Filosoofiliselt saab kiri
oluliseks mõnevõrra hiljem (ütleme nii 7 saj eKr, Vanas Maailmas), kui
kirjatundmine mitmel pool demokratiseerus ning kui tekkis uus, reflekteeritum
suhe endasse ja kultuuri. Sellepärast jäävad varased kirjakultuuriga
tsivilisatsioonid (nt Sumer) võib-olla kitsas mõttes filosoofiast ikkagi välja
või selle piiri peale. Kirja olulisus kitsas mõttes filosoofiale seisneb
selles, et niimoodi fikseeritakse mingi mõte, mingi teos ühel ajahetkel ja
hiljem saab selle juurde tagasi tulla. Kirjata kultuuris on kogu pärimus
aktualiseeritud nüüd ja praegu; ta küll reeglina sisaldab elemente väga
erinevast ajast (müüdid, jutud, luuleteosed, laulud jne võivad olla väga
erineva vanusega ja mitmekesise kompositsioonilooga), mille keelgi võib olla
väga erinev (mõnd arhailist teksti võidakse edasi pärandada ka siis, kui selle
keel on muutunud praktiliselt arusaamatuks – teksti religioosne vägi võib
sellest isegi kasvada! kui on mingi arusaamatu abrakadabra, siis see on kas bullshit, või eriti vägev jutt!) – aga see kõik toimub nüüd ja praegu, on
aktualiseeritud siin. Seevastu kui meil on kirjalik tekst, siis see pakub
pidepunkti, pöördumaks tollesse minevikuhetke endasse (ja võib-olla ka teise
kaasajahetke mingis ruumiliselt kauges kohas – mis küll traditsiooniliselt
tähendas harilikult ka ajaliselt märkimisväärset nihet, kuna tekstilevik käis
aeglaselt). Saame teda uurida tema endana – ja teha seda ise,
peaaegu-sõltumatult traditsioonist ja ümbritsejaist (ehkki loomulikult
kirjaoskajate õpetlaste kasvatamine nõuab haridust-koolitamist ja tekstile
lähenemine käib peaaegu alati alati mingite vahendajate, tõlgendajate kaudu –
aga vähemasti see sõltumatus kaldub kasvama). Saab tekstist järgi vaadata, mida
autor ikkagi ütles (ja nii, et ma ei pea seda tingimata olema enda sisse võtnud
meeldejätmisega; ehkki meeldejätmisekomme kestis muidugi pikka aega edasi ka
uute mäluvahendite olemasolul). Ja eeskätt, kirjakultuuris aegamööda ladestub
palju selliseid tekste. Tekivad individuaalsed hääled, kelle poole ma saan
pöörduda – mis omakorda vastukajana individualiseerib ka mind ennast. See
ajendab enda ja oma olukorra – ning maailma – üle reflekteerima. Ja filosoofia
alati juba on tekkinud – selles
mõttes, et teda ei rajata olevikus, teda kunagi ei raja need, kes saavad
traditsioonis kuulsaks esimeste mõtlejatena (Thales, Konfutsius – ma ei tea,
kuidas Indiaga on), vaid filosoofia tegelikuks rajajaks võib pidada mingeid
poleemiliseid tegelasi hilisemast ajast (eeskätt Mozi Hiinas; aga mingil määral
võib-olla ka nt Herakleitos Kreekas, või pigem ehk Sokrates), kes vastanduvad
varasemale figuurile või üldisemalt pärimusele[1],
ning korraga saab olema olnud kaks põlvkonda filosoofe: nemad ise ja nood
polemiseeritavad varasemad (kes ei aimanudki, et nad midagi rajavad).
Filosoofia kitsas mõttes oleks niisiis pärimus, kus on jõudnud kuhjuda hulk
selliseid vaatepunkte, mis on kirja pandud, nii et nende poole saab
eksplitsiitselt tagasi pöörduda.
See,
mida ma tekstis nimetan eel-filosoofiaks, aga mida ma nüüd eelistaksin kutsuda
pigem näiteks sula-filosoofiaks[2],
iseloomustaks pärimusi, kus ei ole toimunud säärast pikaajalist fikseerimistööd
(eeskätt kirjalike dokumentide näol – ning mis ei piirdu utilitaarse ega
religioosse sfääriga, vaid on omandanud “humanitaarseid” rakendusalasid), nii
et filosoofia tuleb sellest pärimusest alles välja sõeluda, välja selgitada,
välja arendada, lahti mähkida. Siin haakub antropoloogia filosoofiaga.
Antropoloog (vähemasti ühes oma teatud spetsiifilises huvi- ja
tegutsemisrežiimis) on siis justkui eksperimentaalne filosoof, kes peab välja
selgitama selle pärimuse olulised eristused ja seosed, nende käsitluse endast,
ühiskonnast, maailmast jne (õigupoolest, esmalt üldse tuvastama need kategooriad,
mis on relevantesed; isegi neid äsjanimetatud kolme ei saa universaalseks
pidada). Ta peab hülgama suure hulga omaenda kultuurilisi eristusi ja eelistusi
ning püüdma välja selgitada teise kultuuri omi; ja see käib tagasisidestatult:
teise eristusi välja selgitades sageli alles selguvadki omaenda
vaikimisi-eristused, mis seni kehtisid enesestmõistetavatena ja mida ei osatud
küsimuse alla üldse seadagi, üldse problematiseeridagi – see omakorda teeb
uurija võimelisemaks paremini oma taustast distantseeruma ja veelgi täpsemini
nägema teise tõelisi eristusi (algselt oletatute, projitseeritute asemel). Kuna
antropoloog peab seda pärast oma vana kultuuri inimestele selgitama, siis ta
peab sama protsessi (mis võib olla, ma kujutan ette, vägagi valulik, vahel füüsiliselt
aga veelgi enamgi on ehk kurnav mentaalselt, personaalselt) tagurpidi tegema,
uuesti üritama leida vana kultuuri sees sõnad, et seletada seda uut maailma,
mille ta on avastanud – aga kuidas teha seda niimoodi, et ei valataks uut veini
vanadesse lähkritesse? Kust võtta uued lähkrid? Siin peab antropoloog uuesti
olema filosoof ja leiutama mõisted.
Pidades
silmas antropoloogia nüüdseks juba kaunis pikka ajalugu, tekib sellesse
struktuuri veel omakorda mitmesuguseid keerustusi, millest üks on see, et sageli
on üht sulafilosoofiat uuritud juba sajand või rohkemgi, nii et sellest on
järgemööda tehtud mitmeid filosoofiahakatusi, milles sageli järgnevad on saanud
üle võtta eelnevatelt – nii et justkui hakkab tekkima filosoofia kitsas mõttes.
Ja see oli öeldud väliste kirjeldajate eeldusel; aga lisaks on veel ka
võimalik, et nonde varaste kontaktide mõjul viljastus selles sihis ka kohalik
pinnas, nii et keegi on seestpoolt püüdnud hakata oma asja sõnastama. Kas neid
võib pidada filosoofideks? (ja kui, siis kas “esimese” või “teise” põlvkonna
omadeks? kas peab ootama siseoponenti?). Kas siin – olgu ühel või teisel juhul
(või veel muudelgi asjaoludel) – on siin põhimõttelisi erinevusi nonde “kitsas
mõttes” pärimuse filosoofidega? Kõik need on küsimused, millele tuleks vastust
otsida.
Sellisest
esitusest võib nüüd jääda mulje, justkui filosoofia on üksnes kultuuriuurimise
või kultuurivõrdluse asi. Päris niimoodi ei taha ma seda ütelda; ma ei taha
öelda, et sedasorti “filosoofia laiendamine” (kõrvale või sügavusse) oleks
ainus või põhiline filosoofia objekt. Suurel määral on tegemist pigem
metodoloogilise ja kriitilise vahendiga: püüdes sisse elada teise
mõttepärimusse, me saame ühest küljest hajutada võltse iseenesestmõistetavusi
ning teisest küljest hankida inspiratsiooni uutlaadi mõtlemiseks, mis ilmselt
kasvaks olulisel määral välja meie enda pärimusest, ent teeks seda kokkupuutel
teise pärimusega, mis oleks justkui pookoks meie pärimuse puul. Või veelgi
parem – tuues sisse Deleuze’i ja Guattari risoomikujundi[3],
hakkaks filosoofiapärimustik sarnanema puu asemel risoomiga, võrgustikuga,
mille sees on küll puujaid struktuure (ühe pärimuse ajaline sügavusmõõde), aga
kus need on ühendatud paljude horisontaalsete ja diagonaalsete ühendustega
erinevate pärimuste vahel. Ja veelgi sügavamalt aitaks see ehk välja tuua
risoomsust igas kultuuris eneses (ka nois väidetavais puis). Praktiliselt ükski
inimkultuur ei ela täiesti ilma kontaktideta teiste kultuuridega, ükski pärimus
pole mõjutusteta teistest; ja seda enam kehtib see kitsas mõttes
filosoofiapärimuste kohta, mis eeldavad meie määratluse järgi kirjakultuuri ja
selle taga arvestatava ajalise ja ruumilise ulatusega ühiskonda – ja pole
mõeldav, et selline tekiks ja püsiks isolatsioonis. Ja võib-olla isegi
tunnustatud mõjudes (nt india filosoofia Plotinosele, hiina filosoofia
Leibnizile) võib ehk märgata midagi ehtsamat kui sageli on pinnafenomenide
järgi oletatud (kus tegelased ise on kaunis vääriti ja võõriti noid teisi
mõistnud) – see stimuleeris neid võib-olla teisel
moel. Need hüpoteesid vajavad põhjalikumat järelekontrollimist. Igatahes
sedakaudu võiks selline laiendustöö saada üheks oluliseks filosoofiliseks
praktikaks; sellest võrsuv risoomsus kujundaks uutlaadi mõtlemist ja hoiakuid,
oleks kõnekas ka nö oma vormi poolest.
Ühe
kõrvalefektina võiks see ehk täpsustada ja kokku tuua mõningaid varaseid
laienduskatseid. Ma pean esiteks silmas Jullieni-tüüpi filosoofiavõrdlusi ning
teisest küljest antropoloogilisi maailmakirjeldusi (st kus avastatakse mõne
teise kultuuri või mõne oma kultuuri subkultuuri “maailm”, tähendusliigendused
jne). (1) See täpsustaks jullienilikku ettevõtmist selles suhtes, et esitatuna
kahe pärimuse võrdlusena võib see jätta mulje, justkui see ammendaks kogu
võimaliku käsitlusteruumi. Et nüüd see dihhotoomia on põhiline ja sellega on
lõpuks põhi kätte saadud, millel mängitakse kõiki pindseid mänge, läänes
ühtmoodi, hiinas teistmoodi (nö “süvastruktuur”). See on mingis mõttes mugav
üritus – ja Jullien näiteks ongi seda avalikult ütelnud, et ta otsiski
filosoofilist “teist” ning tahtis selleks võtta mingit pärimust, mis oleks
muidugi meie Lääne kultuurist võimalikult kaugel, aga millel eeskätt oleks pikk
kirjakultuur – sest toda saab mõnusasti kabinetilaua taga uurida (ehkki muidugi
tuleb läbi teha initsiatsioon Hiinas, õppimaks hiina keelt ja kultuuri). Ja
tõepoolest, Jullien on juba pikka aega võtnud üllitada mitu raamatut aastas,
ilma et materjali- või teemapuudust näiks paistvat. See nõuab muidugi
leidurlikkust, aga ikkagi on tal mõlemal pool, nii Läänes kui Hiinas kasutada
pikk tõlgendustraditsioon, tekstikaanon jne, mida ta küll sageli ümber
tõlgendab, aga eelmälumine on ikkagi juba sooritatud. Ta on tolleks lehma
viimaseks maoks, mis kõige peenema võtab ja verre viib. Nüüd selline uus
dihhotoomia võib samuti saada ahistavaks, totalitaristlikuks, “puiseks”. Selles
mõttes tuleks kasuks tuua just nimelt sulavast sügavusest veel teisi, väga
palju teisi filosoofiaid. (2) Teisest küljest saaks ehk kokku tuua noid
antropoloogseid maailmu filosoofiaga, nii et nad hakkaksid veelgi vägevamini
kokku kõlama, resoneerima.
Võimalik,
et sellest kõigest võrsub inspiratsioonitsi mingeid eriti kauneid õisi; või
võib-olla selline tegevus ise kasvatab meid mingis muus mõttes, mis vahest ei
pruugigi kohe või otse välja paista.
[1] Ka Mozi
ründab eeskätt ruiste kui seltskonda.
[2] Sest siin
lähevad ristamisi kaks erinevat voolust. “Eel-filosoofia” mõiste oli
motiveeritud ühest küljest prantsuse 20. sajandi mõtlejatest (Simondon, Ruyer,
Deleuze), kus “eelsus” on positiivses tähenduses (Simondoni eel-individuaalne
on see, kust individualiseerumine lähtub ja mille najal too püsib), ning
teisest küljest hiina filosoofiast, kus sedasorti eelsused, sulanduvused,
tühjused jne. on samuti positiivses tähenduses (eelne on potentsikam kui
järgne, kuju-eelne on väekam kui kuju, kuna ta säilitab suuremat
muundumisvõimet). Nüüd siin antropoloogilises kontekstis aga ristub sellega
suund, kus “eelne” tähistab primitiivsemat, alaarenenut, mittetäisväärtuslikku.
Eel-filosoofia oleks siis “kehvem kui filosoofia”, “mitte päris filosoofia”. Ja
tegelikult, kui järele mõelda, siis sellises terminis ongi asi määratletud
välise kaudu, selle kaudu, mis ta (veel) ei ole, st see eeldab mingit
filosoofiat, mis tuleb pärast ja on ses mõttes meid huvitav “pärisasi”. Nii et
nende kahe viimase argumendi ajel oleks õigem leida mõni teine vaste. Pakun
välja “sulafilosoofia” (filosoofia sulanduvas vormis; st kust filosoofia tuleb
välja hangutada, hanguda, kangutada, tarretada, “välja võluda”).
[3] Mida ei maksa
muidugi segamini ajada risoomimõistega bioloogias; D/G risoomil on omadusi,
mida bioloogilisel risoomil pole või on harva (nt anastomoos). See ei kahanda
fiosoofilise risoomimõiste väärtust (mis on vastandatud puumõistele), vaid
lihtsalt ei tohi filosoofilist ja teaduslikku mõistet segamini ajada. Neil on
teatavaid sarnasusi ja kokkulangevusi, ent nad paiknevad põhimõtteliselt
erinevates valdades, üks filosoofilises ja teine teaduslikus.
Nessun commento:
Posta un commento