seltsivuse neli vormi

Alan Page Fiske eristab nelja seltsivuse algvormi

“Kogukondlik jagamine” (communal sharing, edaspidi KJ) on ühiskondliku läbikäimise viis, kus mingid asjad või hüved on mingi grupi ühiskasutuses, nii et igaüks kasutab neid ja panustab ühiskatlasse, ilma et keegi arvet või järge peaks. See on tüüpiliselt omane väikestele kogukondadele nagu perekond, sugukond, hõim, küla. Hoole-aspekt on siin ilmne, kuna igaüks “panustab vastavalt oma võimetele ja saab vastavalt oma vajadustele”, mistõttu niikaua kuni kogukonnas ressursse on, jagub sellest kõigile. Samas on olemas ka kombe-aspekt, mille eesmärgiks on hoida ära panustaja egoistlikku viilimist ja hüvede endalehoidmist ning tarbija egoistlikku liulaskmist, kui ta võtab ise midagi omalt poolt vastu panustamata. Täiskasvanud ja tervise juures olevaid kogukonnaliikmete puhul ähvardab mõlemal juhul lõpuks KJ lävimisest väljaarvamine, mis oli ja on ränk (selle kohta vt. ka Aet Annisti raamatut “Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas” Tallinn, 2011). KJ hoidmiseks on vajalik kombekas hoiak, tagasihoidlikkus, vaoshoitus, mida markeeritakse mitmesuguste keeleliste ja žestiliste võtetega. Ning veelgi põhimõttelisemalt eeldab KJ ikkagi selles osalejate eristatust, nii et selles osalejad ei lange kokku homogeenseks massiks, vaid säilitavad oma individuaalsuse ja algatusvõime; samuti ei jagata kunagi päris kõiki asju.

“Hierarhiline positsioneerimine” (hierarchy ranking või ka authority ranking, edaspidi HP) seab ühiskonnaliikmed vertikaalsele lineaarsele (st harudeta) võimuteljele, kus igaüks on (selle lävimisviisi puhtas vormis) iga teise suhtes kas ülem või alam. Seda esineb igas inimkogukonnas (ja ka teistel imetajatel, nagu ka eelmist lävimisviisi) ning tegemist on teatava funktsioonijaotusega, kus ülem tagab kaitse ja alamad tagavad ressursid. Ülemal on tarvitada rohkem ressursse ja tal on eesõigusi, mida teistel pole, aga see-eest peab ta hoolitsema kogukonna eest, korraldama kogukonna kaitset ja ressursside ümberjagamist. Kombed eristavad ühiskonda siin täpsemini, mööda selget võimuvertikaali, kus igaühel on täpsemini määratud koht. Aeg ja ruum on siin täpsemini piiritletud ja kommetega markeeritud: alam peab täitma perioodilisi kohustusi (nt maksud, andamid), ülemal on suurem isikuruum (paleed, mõningate direktorite tohutud lauad, mis sunnib peale suurema distantsi jne.). Traditsioonilistes väikestes kogukondades pole hierarhiad harilikult kuigi markeeritud, aga need näivad muutuvat strukturaalselt paratamatuks seoses kogukonna suuruse kasvamisega: alates teatavast kogukonna liikmete arvust on vaja rohkem organiseerimistööd ja hõlbustamist, millele spetsialiseerujad saavadki “ülemusteks”. Kui väikses kogukonnas ei pruugi pealiku amet mõningatest eesõigustest hoolimata olla kuigi ihaldatav talle seatud suuremate nõudmiste tõttu (vt. nt Lévi-Straussi “Nukker troopika”, Canetti “Masside mäss”), siis suuremas kogukonnas ülem sageli anastab võimu, nii et hool ja kombed lähevad tasakaalust välja (ta muutub liulaskjaks, nõuab rohkem kui ise panustab), ehkki ta ei saa sellega ka üle teatava piiri minna, sest nälgajäänud rahvas hakkab mässama ja vahetab ta välja.

“Võrdsuse sobitamise” (equality matching, edaspidi VS) puhul ollakse Fiske järgi teravalt teadlik osalejate võrdsusest ja sellest, mida ja kui palju on vaja teha võrdsusest hälbimise taastamiseks. Võrreldes eelmise lävimisviisiga lisandub siin täpne kvantifitseeritavus, mis enne jäi määramatuks (paigas oli ainult suhteline positsioonivahe kui kvaliteet). Selle lävimisviisi printsiip seisnebki eeskätt reguleeritud ebavõrdsuse, tasakaalutuse tekitamises. Näiteks üks kutsub teise lõunale. VS loogika järgi on nüüd teine talle ühe lõuna võlgu. Ja kui ta on mingi aja möödudes omakorda esimese lõunale kutsunud, siis on jällegi kaalukausid kergelt esimese kahjuks (kuna viimati sai tema tasuta süüa), nii et hõlpsasti kutsub ta teise uuesti lõunale, jne. VS on kingituste vahetamine, millel võib olla konkreetne praktiline eesmärk (nt talgud), aga mille kesksem fookus on lävimise enese hoidmine, sidemete loomine ja tugevdamine ühiskonna sees ja ühiskondade vahel. Isegi kui tagasi kingitakse täpselt sama asi, ei tühista see kingiringi; ja tihti on nõutav, et tagasi just nimelt ei antaks sama palju, vaid pisut rohkem või vähem (vt D. Graeberi “Debt”). Moodne demokraatia seisneb oluliste HP liinide allutamises VS loogikale: (1) neile hierarhiatele on antud kehtivusaeg, nad perioodiliselt tühistatakse ja mängitakse ümber (valimistel); (2) mingeid olulisi hierarhialiine hoitakse lahus (“võimude lahususe” printsiip), võrdsetena, üksteist tasakaalustavatena. Kui HP (või selle domineerimine) kasvas KS-st välja ühe ühiskonna suurenemise tõttu, siis VS loogikat rakendatakse sageli erinevate ühiskondade vahel, läbikäimises võõrastega, nii et VS kaudu püütakse luua nendega sümbiootilist suhet, kus elemendid säilitavad küll oma individuaalsuse, ent kingiringi kaudu on kokku hoitud (sellest võib muidugi välja kasvada tihedam koostöö ja need grupid võivad kokku kasvada üheks ühiskonnaks). Kui HP puhul oli oluline erinevuste markeerimine ülem-alam liinides, siis VS puhul on oluline just erinevuste minimeerimine ja/või perioodiline hüvitamine. VS perioodid on kommetega markeeritud; ning nendes osalemine loob empaatiasideme osalejate vahel, vastastikuse hoole. Sellega sageli laiendatakse perekondlikku või kogukondlikku laadi KJ lävimisviisi väljapoole, võõrastele, teistele kogukondadele.

“Turulise hindamise” (market pricing, edaspidi TP) puhul läheb kvantifitseeritavus veelgi kaugemale: mingi üldise ekvivalendi (eeskätt raha) kaudu saavad võrreldavaks ka loomu poolest erinevad kaubad ja teenused, mida VS süsteemi raames on raske võrrelda (kui sa oled mulle andnud viis õuna, aga minul on ainult mandariinid, siis mitu mandariini ma peaks sulle vastu andma? kui sa oled aidanud mul talgutel maja ehitada, siis kui pikalt ma peaksin sinu heinatalgutel osalema?). Õigupoolest, selles lävimisviisis alles tekivad “kaup” ja “teenus”, st saab võimalikuks mistahes asjade ja tegevuste täpne võrdlemine omavahel (võrdleme õuna ja mandariini kilohinda; ehitustöö ja heinatöö palka). See soodustab ühiskondlikku spetsialiseerumist ja tööjaotust, kuna eesmärgiks on kaupade tootmine (ning ka kaupade täiustamine ja diferentseerumine), mida reguleerib pakkumise ja nõudmise vahekord, turu “nähtamatu käsi”. Sellised suhted toimivad keerukas ühiskonnas, kus inimesed rahuldavad oma vajadusi kaudselt, saades raha kui üldise ekvivalendi vahendusel tasu oma panuse eest ja võimaluse seda endale sobivateks hüvedeks vahetada. See eeldab ühest küljest keerukat ja muutuvat kombestikku (ühiskondlikku tööjaotust); ning vastavalt käib siin lõiming ehk hool vahendatumalt ja sageli ratsionaalsemalt (st väiksema afektiivse angažeeritusega) kui eelmistes suhetes.